Hea ülikoolipere! Omariikluse sajas juubel on harukordne sündmus. See pakub ka sobiva võimaluse mõtestada meie arengut laiemas ajamõõtmes. Mis on meie väikese riigi ja rahva võimalused üha avatumas maailmas? Kuidas võiksime sellega ülikoolina haakuda? Olen viimastel kuudel sellele mõelnud rahvastikupoliitika põhialuste väljatöötamise kontekstis. Seda peetakse üheks Eesti alusstrateegiaks, eelmine strateegia aegus juba viis aastat tagasi, sest täitevvõimust ei pidanud keegi end selle eest vastutavaks. Nüüd teeme uue eelnõu suuresti ühiskondlikus korras, kasutades Riigikogu ajutise komisjoni väikest tugijõudu. Juhin töörühma, mis tegeleb rahvastiku arengu kvalitatiivsete, teadmuse ja kultuuri tahkudega. Kui selles kontekstis mõelda eestlaste olukorrale maailmas täna ja sajand tagasi, on sarnasusi üllatavalt palju. Meid on jätkuvalt miljoni ringis. Oleme maailmas liikuvad, lisaks kohapealsetele inimestele on arvukad väliseesti kogukonnad piiri taga. Eestlaste kõrval elavad Eestis teiste rahvuste esindajad, keda on arvukamaltki, kui sajand tagasi. Nagu siis, on ka täna ülal küsimus, milleks me väikese rahvana võimelised oleme. Mõistagi on ka erinevusi. Nende seast tõuseb esile üks, mis on sisult uudne ja mida sajand tagasi sellisel kujul ei olnud. Maailm on oluliselt rohkem seotud ja piiriülene elulaad paljude, mitte üksnes eliidi jaoks. Veel enamgi, tänapäeval saavad inimesed tänu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võimalustele osaleda ükskõik missuguses meelepärases kultuuriruumis, seda ka füüsilist asukohta vahetamata. See Mõistagi töötab see mõlemat pidi, nii väliseestlaste kui Eestis elavate vähemuste puhul. Ent mis veelgi olulisem, see puudutab nüüd ka Eestis elavaid eestlasi. Igapäevaselt teame seda näiteks osa Eesti elanike Vene televisiooni ümber ehituva suletud koduruumi kaudu, aga juba vähemalt kümnendi ka Facebooki jm internetiavarustest lähtuvate ingliskeelsete allkultuuride ja kogukondade kaudu. Ülikooli inimestena kogeme igapäevaselt, kui oluline roll on võõrkeelsetel allikatel ja areenidel kõrgema taseme teadmuse ja arutelude jaoks. Tähenduste konkurents on muutunud palju dünaamilisemaks. Niisuguses seotud maailmas tekib väikeste kultuuri- ja eriti teadmusruumide ette uue intensiivsusega väljakutse. Küsimus on selles keeles kättesaadava ulatuses ja kvaliteedis, selles, kuidas väike kultuur suuremate kõrval suudab inimesi kõnetada, oma vaimsesse ruumi kaasa tõmmata. Läbimõeldud lahendused on siin üliolulised mitte ainult väliseestlaste, vaid kasvavalt ka Eesti inimeste sidumiseks. Olukord on suuresti sarnane Eesti riigi puhul. Minu akadeemiline töö haakub muuhulgas riiklusega üleilmastumise ja hargmaistumise tingimustes ning ka siin eeldab edu saavutamine avatumas maailmas piisavat sisemist võimekust ja läbimõeldud tegevusjoont. Riigid, mis ei suuda ise strateegiat kujundada, kipuvad jääma teiste riikide tegevusareeniks. Eriti väikesed riigid peavad oma võimalusteruumi väga täpselt läbi mõtlema ja ära kasutama. Erinevused sajandi taguse ajaga on siin suured, Eesti on maailma riikide pere loomulik liige ning väga hästi rahvusvaheliselt võrgustunud. Euroopa Liit, NATO ja ÜRO on vaid mõned näited. Samas eeldab avatuma maailma võimaluste kasutamine oma eesmärkide ja tegevusviiside läbimõtlemist, valitsemisvõimekust ja riigiteaduslikke pädevusi. Omariikluse katkestuste tõttu on meie sellealases teadmus- ja kultuurikihis ja eriti selle omaksvõtmises üksjagu arenguruumi. Ülikoolide roll paistab nii rahva kui riigi võtmes selgelt välja. Eriti väikestes riikides on ülikoolid võtmetoimijad oma teadmus- ja kultuuriruumi elujõulisena hoidmisel ning targa riikluse aluspädevuste arendamisel. Tootes kõrgtasemel omakeelset kvaliteetset sisu ja teadmisi, toimivad ülikoolid arengumootorina. Muidugi saab seda teha, arvestades tegevuskeskkonna ootusi ja toetust. Väikeste rahvaste puhul väärib eraldi väljatoomist teadmus- ja kultuuriruumi ulatus – asjaolu, mis suuremates kultuuriruumides on nii loomulik, et ei pea eraldi tähelepanu pööramagi. Ruum on rohkem kui punkt, ruumis on mitmeid punkte. Ka eesti teadmus- ja kultuuriruum vajab mitut teadmuskeskust. Selleks et me mitte ainult ei säiliks, vaid areneksime, suudaksime uut luua ja omakeelseid arutelusid pidada, on vaja mitut teadmuskeskust. Siin on üks Tallinna Ülikooli eriline roll, sest ta pakub vaba mõtet, mitmekesisust ja uusi vaatenurki ning punkti asemel saame rääkida eesti teadmus- ja kultuuriruumi arengust. Meie omariikluse teine sajand sisaldab sarnaselt esimesega nii väljakutseid kui võimalusi. Pole võimalik täpselt ette näha kõike, mis järgmisel sajandil ees ootab. Küll saame minna ajas hoopis teises, mineviku suunas ja mõtelda Eesti arengutele näiteks sajandil enne iseseisvust. Paljudele tundub peaaegu uskumatuna, et eestlased said pärisorjadest vabadeks inimesteks alles kakssada aastat tagasi, Eestimaa kubermangus 1816 ja Liivimaa kubermangus 1819. Suurem talude päriseksostmine, rahvuslik ärkamisaeg, eestikeelse meedia ja linnakultuuri areng võttis sealt veel pool sajandit ja rohkemgi. Ka eestikeelsed ülikoolid tähistavad varsti alles sajandaid juubeleid. Esimene tõsisem võimalus valitsemises teatudki määral osaleda tekkis 1866. aasta vallaseadusega ning üle kogu maa alles 1917 uue Eesti kubermangu maavalitsuse tekkimisega. Omavalitsused tekitasid igapäevase valitsemise praktilise kogemuse ja toetasid sellealaste oskuste arengut. Paari järgneva aastaga saime kogu iseseisva riigi institutsioonide komplekti, selle oskuslik kasutamine on mõistagi pikema ja tegelikult pideva arengu küsimus, mis on ka meil pärast poolesajandilist katkestust juba ligi kolm kümnendit taas toimunud. Kui mõtleme sellele, kuidas on läinud meie esivanematel isiklikult vabaks saades kaks sajandit tagasi ja riigil vabaks saades sajand tagasi ning kus oleme paljudele väljakutsetele vaatamata tänaseks, peaks see andma tuleviku suhtes kõvasti julgust. Loodame, et suudame oma võimalused avatumas maailmas samuti ära kasutada ning saja aasta pärast on järeltulijatel võimalik meie tegevuse üle samamoodi uhkust tunda. Elagu Eesti! Pikka iga meie rahvale ja riigile! Head vabariigi 100. aastapäeva!