Kes kardab ülikooli? Vastab sotsiaaltöö tudeng Herta

Peamisteks ootusteks ülikooli astumisel oli uute teadmiste omandamine ning huvitavate inimestega kohtumine. Reaalsus oli täis üllatusi, kuna ta ei osanud uneski näha, et kursuse seltskond niivõrd kirjuks osutub! Ja seda vaid positiivses mõttes. Kaastudengeid on erinevas vanuses, eri Eesti paigust ning erinevatelt elualadelt. Herta leidis, et igaüht neist ühendavad sarnased huvid, seisukohad ja isikuomadused. Samuti tõi ta välja, et kõikide kaasõpilastega suheldes leidub teemasid, mille üle arutleda ning vanusevahe ei ole ühelgi juhul mõjutavaks faktoriks olnud. Suhted kursusekaaslastega on toetavad ning sõbralikud, grupitöödes töötatakse ühise meeskonnana ning üksteist austades. Herta lisas, et on kindlasti leidnud ülikoolist inimesi, kellega pärast lõpetamist suhtlema soovib jääda.

Herta suurimaks hirmuks oli õpiharjumuste loomine, sest keskkoolist ja õppimisest üldiselt oli ülikooli sisseastumise hetkeks möödunud kuus aastat. Ka pelgas Herta õpingute poolelijätmist, sest ei olnud kindel, kuidas oma igapäevasesse rutiini täiskoormusega töötamisele lisaks ka õppimise mahutab. Samuti pidas Herta õppimist takistavateks asjaoludeks enda laiskust ja kohati kehva aja planeerimise oskust. Reaalsuses osutuski suurimaks väljakutseks töö-, era- ja koolielu ühendamine. Vaba aega on pigem vähe, kuid võimalusel käib Herta stressi maandamiseks jõusaalis, teeb pikki jalutuskäike, viibib looduses ning vahel harva ka teatris, kinos ja kontsertidel. Herta tunneb nüüd kolmanda aasta sügissemestril, et on ülikoolieluga väga hästi hakkama saanud ning on uhke, et ei ole hetkekski loobumisele mõelnud. Sellegipoolest tõdeb Herta, et arenguruumi veel on ning koolitöödega võiks alati natukene varem alustada kui enne lõpptähtaega.

Võrreldes gümnaasiumis ja ülikoolis õppimist, tunnistab Herta, et keskkoolis ei olnud ta motiveeritud. Sel hetkel olid olulisema tähtsusega sõbrad ja muud huvid. Kuna ka mõtted tuleviku osas ei olnud veel niivõrd selged ja õppekavas oli palju aineid, mis tegelikult huvi ei pakkunud, siis tuli lihtsalt kohustuslik koolitöö, hambad ristis, ära teha. Suurim erinevus gümnaasiumi ja ülikooli vahel on asjaolu, et ülikoolis on võimalik pühenduda õppeainetele, mis huvi pakuvad ning omakorda õppima ja uusi teadmisi omandama motiveerivad. Samuti tunneb Herta, et õppejõud võtavad üliõpilasi kui täiskasvanuid ning on pigem toetaval kui sundival positsioonil. 

Herta on väga tänulik, et sai erialavalikuga seotud otsuse langetada iseseisvalt, ilma lähedaste mõjutusteta. Muidugi soovisid ka Herta vanemad, et tütar pärast keskkooli ülikooli astuks, et mitte liialt aega raisata, kuid Herta ei tunne, et vahepealsed kuus aastat oleks kuidagi maha visatud olnud. Hoopis vastupidi, sest see aeg andis võimaluse iseenda leidmiseks. Herta on ka arvamusel, et ei ole vale õpitut pooleli jätta ja uus teekond valida. Elu on katsetamiseks ja eksimiseks. Oma erialavaliku puhul lähtus Herta pigem iseenda isiksusest, huvidest ja tugevustest. Herta peab ennast hoolivaks ja empaatiliseks inimeseks – omadused, mis tulevad sotsiaaltöötaja töös kasuks. Täna leiab ta, et erialavalik on eneseotsinguid ja -arengut väga palju toetanud. Siinkohal ei tekita muret ka tulevikus teenitav palganumber, sest olulisem on õppida midagi, mis annaks inimesena väärtust juurde.

Herta on seisukohal, et ei ole õiget ega valet aega ülikooli astumiseks. Seda tõestab ka tema enda kogemus. Õige aeg, mil inimene on valmis õppima ja pühenduma, tuleb ise ära tunda. Õpingutevahelisel kuuel aastal küsis Herta endalt korduvalt, kas soovib elu lõpuni teha tööd vaid sissetuleku eesmärgil ilma suurema sihita. Ühel hetkel tundis ta, et midagi on elust justkui puudu. Ülikooli astumata ei töötaks ta praegu valdkonnas, mis päriselt huvi pakub ning ta ei oleks kohanud neid inimesi, kellega on pea kolme aasta jooksul tugevad sõprussuhted loonud. 

Herta on mõelnud ka tulevikule pärast bakalaureusekraadi omandamist. Kuna on tekkinud õpiharjumus, siis on ta kaalunud ka magistriõppesse astumist. Edasised õpingud võiksid samuti sotsiaaltööga seotud olla – sotsioloogia või sotsiaalpedagoogika, kuid ei ole ka välistatud, et valib hoopis mõne muu suuna. Hertal on tekkinud õppimisega seoses sportlik hasart ning on süvenenud soov oma teadmisi ja oskusi veelgi arendada. Samas nendib, et hea oleks vahepeal ka aeg maha võtta ja oma isiklikule elule keskenduda.

Ülikooli astujale soovitab Herta mõelda, milline inimene soovib ta tulevikus olla ning mis talle eriti huvi pakub. Oluline oleks lähtuda enda soovidest, huvidest ja eesmärkidest ning heita kõrvale teiste soovitused. Herta peab oluliseks oma südame kuulamist ja kui see ütleb, et praegu ei ole õppimiseks sobiv aeg, siis ka see on hästi. Õppima mitteasumine ei tähenda, et noor on teistest maha jäänud või läbikukkunud. Enda leidmiseks tuleb aega võtta. Herta lohutab, et alati on lubatud ka eksida, sest õigeid samme võib veel teadmata eesmärgi saavutamiseks olla palju, kuid võimalik, et nende olulisus avaldub alles hiljem elu jooksul.

Sotsiaaltöö BA

Sotsiaaltöö MA

Sotsioloogia MA

Sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse MA

Intervjueerijad

Grete Klomann, sotsiaaltöö II kursus
Piret Piirsoo, sotsiaaltöö II kursus

Tutvu projektiga "Kes kardab ülikooli?"