Ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja

Õppevormi kirjeldus

• Kestus: 2 aastat
• Õppevorm: sessioonõpe (loengud ja seminarid toimuvad semestris 14 nädalal neljapäevast laupäevani)
• Õpingute ajal on suur rõhk iseseisval tööl.

• Magistrikraadi omandamiseks tuleb läbida õppekava ja kirjutada magistritöö.

Olulised eriala- ja üldained

Ajaloo ainete moodulis käsitletakse ajaloo mõistmise ja ajaloo kirjutamise sõlmprobleeme: Ajalooteooria, Rahvuslus ja rahvusteülene ajalugu, Balti ajalookirjutus võrdlevas perspektiivis, Suuline ajalugu: meetodid ja praktika,  Magistriseminar: kuidas kirjutada ja õpetada ajalugu. 

Ühiskonnaõpetuse alast tuge pakub riigiteaduste instituudi poolt pakutav aine Ühiskonna areng ja maailma poliitika.

Kasvatusteaduslike ainete moodulis toetatakse õpetajaks kujunemist läbi erinevate üldkasvatusteaduslike ja psühholoogia ainete, mis loovad vajaliku teadmiste ja oskuste baasi iga õppija arengu toetamiseks õppeprotsessis ning enda kui õpetaja professionaalse arengu kavandamiseks. Kasvatusteaduslikud õpingud on tihedalt seotud pedagoogilise praktika ning ainedidaktika õpingutega.

Tagamaks teooria ja praktika sidusus on üliõpilastel võimalik kohe õpingute alguses vaadelda kuivõrd ülikoolis õpetajakoolituses õpitu on nähtav reaalses koolipraktikas ning seda seminarides analüüsida. Üliõpilase ülesanded praktikal kasvavad koos oskuste ja teadmistega. Teisel õppeaastal toimuval põhipraktikal antakse tunde juba pikema perioodi vältel töötades juhendava õpetaja kolleegina. Teisel õppeaastal võib soovi korral ühe praktika teha täiskasvanuõppes.

Üleülikooliline aine ELU projekt toetab meeskonnatööoskust ja erialavaheliste probleemide lahendamist.

Tutvu õppekavaga

• Õppetöö läbiviimiseks kasutatakse tänapäevase tehnikaga sisustatud õpperuume. 
• Õppetöö toimub mitmekesises vormis: loengud vahelduvad seminaride ja praktilise harjutamisega. 
• Muuseumiõppe ja e-keskkondade kasutamise võimalusi õpitakse tundma koos asjatundjatega.
• Kasvatusteadustes ja ainedidaktikas õpitut praktiseeritakse paralleelselt teoreetiliste õpingutega toimuvatel õpetajakoolituse praktikatel. Praktikumide juhendajad on meie vilistlastest noored õpetajad.
• Õpetajaks õppivad üliõpilased on oodatud liituma ajalooõpetajate kogukonnaga Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts. Aineliidu juhatuses ja aktiivsete liikmete hulgas on meie vilistlasi.
• Õpingute jooksul on võimalik minna Erasmuse vahetusprogrammiga mõnda Euroopa ülikooli.

Võrgustikud

• Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts
• EUROCLIO (Euroopa ajalooõpetajate ühendus)
• International Society for History Didactics

Hanna-Liis Kaarlõp on ajaloodidaktika nooremlektor. Ta on õpetanud koolis, olnud Fulbrighti stipendiaat Columbia ülikoolis ning koordineerinud UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni haridusprogramme. Teadustöös keskendub ta ajaloo ja ühiskonnaõpetuse didaktikale, uurib tundlike ja vastuoluliste ajalooteemade õpetamist, episteemiliste uskumuste mõju õppimisele ja õpetamisele, lisaks huvitavad teda maailmahariduse teemad.

Tema arvates on didaktika oma olemuselt tõlkekunst, mis tõlgib ainealased teadmised uude, õpilasest lähtuvasse õpetamise keelde, loob seoseid õppimispsühholoogia ja teiste, valdkondlikult oluliste erialaainete vahel. Didaktika on õpetajaks kujunemisel kesksel kohal, siin arutatakse, mis on ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetamise eesmärk tänases maailmas ja analüüsitakse, millised teemad ja meetodid aine õpetamiseks kõige paremini sobivad. Aine rõhuasetusi mõjutavad küsimused, mille üliõpilased loengusse kaasa toovad, samuti see, mis maailmas ja ühiskonnas toimub. Õpetamise juures meeldib talle, et see on looming, samuti see, et õpetamisse ja õppimisse jääb alati sisse teatav hulk määramatust, mida õpetaja kontrollida ei saa. Talle meeldivad ka õppimise ja õpetamisega seotud emotsioonid, nii head kui halvad - need loovad inimeste vahele sildu. 

Ulrike Plath on keskkonnaajaloo professor. Ta on saksa päritolu, õppinud Hamburgi, Tartu ja Greifswaldi ülikoolis ja saanud doktorikraadi Mainzi ülikoolis. Teadustöös on ta peamiselt tegelenud 18. ja 19. sajandi uuringute, baltisaksa kultuuri- ja kirjandusajalooga ning keskkonnaajalooga rahvusülesest perspektiivist. Teadus- ja õppetöös on ta käsitlenud lokaalseid ja globaalseid fenomene keskkondluses, kirjakultuuris või rahvusteüleses argielus.

„Balti ajalookirjutus võrdlevas perspektiivis“on mõeldud nii ajalooõpetaja kui ka akadeemilise suuna magistrantidele ning mikrokraadlastele. Aine pakub eesti ja baltisaksa ajalookirjutust käsitlevaid loenguid, aga ka avastamisretke, mis laseb igal üliõpilasel sukelduda ajalookirjutuse sügavusse ning avastada võrdlevat ja multiperspektiivset meetodit kasutades uusi tahke oma uurimisteemas. „Keskkonnaajaloo ja tehnoloogia“ kursusel aga võetakse ette üks teoreetiline katuseküsimus ning avatakse selle tähendust interpreteerides nii algallikaid kui ka uurimisseisu.

Oma armastust baltisaksa teema vastu annab Ulrike edasi ennekõike ELU projektides, mille raames saab kokata ja pruulida, tuhlata arhiiviallikates või võtta kontakti päriselt elavate baltisakslastega. Ulrike hindab avatud atmosfääri, interdistsiplinaarsust, täpsust vormistamises ja loomingulisust sisus. 

Karsten Brüggemann on Eesti ja üldajaloo professor, pärit Hamburgist. Doktorikraadi ajaloo alal sai ta Hamburgi ülikoolis väitekirjaga, mis käsitles Vene kodusõda Balti regioonis, ning habiliteerus Gießeni ülikoolis uurimusega Balti kubermangude kuvandist Vene impeeriumi kultuuriruumis. Ta on olnud külalisprofessor Bremeni ülikoolis ning täiendanud end mitmes Saksamaa ja Rootsi uurimiskeskuses.

Peamised uurimisvaldkonnad on Vene ja Nõukogude ajalugu, hõlmates Balti riikide, kodu- ja iseseisvussõdade ajalugu, stalinismi ja hilise sotsialismi kultuuriajalugu. Lisaks sellele tegeleb ta rahvusnarratiivide ja mälukultuuriuuringute ning spordi ja turismi ajalooga. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid, sh Nõukogude Liidu muusikalise masskultuuri analüüsi 1930. aastatel ja Tallinna ajaloo, ning Balti ja Venemaa ajalugu puudutavaid uurimusi.

Kersti Markus on kunstiajaloo professor. Ta on õppinud Tartu ülikoolis ajalugu ja kunstiajalugu, täiendanud end Viini ülikoolis ja kaitsnud doktorikraadi Stockholmi ülikoolis. Keskajauurijana on teda huvitanud visuaalsete allikate kasutamisvõimalused Skandinaavia ja Läänemere regiooni ajaloo kirjutamisel, kultuurmaastiku ja ehitiste omavahelised seosed ning kunstiteoste omaaegse tähenduse mõistmine. Magistritaseme õppetöös kajastuvad aga hoopis uued uurimissuunad, mis on seotud piltide kasutamisega ajalooõpetuses ning ajaloodidaktikaga.

Aines „Visuaalne ajalugu“ näidatakse kuidas on pilte vaadatud ja tõlgendatud erinevates ühiskondades, kuidas visuaalia inimest mõjutab ja kuidas inimene on visuaaliat ära kasutanud oma eesmärkide saavutamiseks. Kui me teame kuidas pildid „töötavad“, on võimalik arendada uusi tõhusaid õpetamise strateegiaid. Kursus „Ajaloolane muutuvas maailmas“ fokusseerib tähelepanu tudengile, mitte erialale. Tegeletakse avaliku ajalooga, loominguliste projektide ja iseenda koha leidmisega tänases päevas. Magistriseminaris näidatakse erinevusi akadeemilise suuna ja õpetajakoolituse uurimistööde ülesehituses ning püütakse üheskoos aru saada miks on nii suur vahe didaktika- ja erialase uurimuse vahel. Õppejõuna huvitab teda tudengite areng, nende tugevate külgede avastamine ja vastastikune õpiprotsess.

Linda Kaljundi on vanemteadur. Doktorikraadi on ta saanud Helsingi ülikoolis, ennast täiendanud ja töötanud Soome, Rootsi ja Taani teaduskeskustes.

Teadustöös on ta tegelenud põhjalikumalt ristisõdade ja Euroopa keskaegse ekspansiooni ajalooga. Selle kõrval on ta osalenud interdistsiplinaarsetes projektides, mis on uurinud ilukirjanduse, maastiku ja pärandi ning kunsti mõju ajaloomälule. Õppetöös on ta keskendunud ajalookirjutuse ajaloo ja teooria ning mälu-uuringute teemadele. Lisaks teadusartiklitele ja teaduskogumike toimetamisele on Linda Kaljundi avaldanud ajakirjanduses teadust populariseerivaid kirjutisi, teadus- ja ilukirjanduse kriitikat ning kunstikriitikat.

Uku Lember on lähiajaloo dotsent. Ta on lõpetanud Tartu ülikoolis rahanduse eriala, õppis Kesk-Euroopa ülikoolis Budapestis ajaloo magistrantuuris ja doktorantuuris. Ta on täiendanud end Cornelli ülikoolis USA-s, University College Londonis Suurbritannias ja Uppsala ülikoolis Rootsis.

Peamised uurimisvaldkonnad on Nõukogude Liidu ajalugu, mälupoliitika, rahvuslus ja queer-ajalugu. Tema doktoritöö teemaks olid nõukogudeaegsed eesti-vene segaabielud, mida ta käsitles eluloointervjuude põhjal. Hiljuti on ta tegelenud pereajaloo ja muutlike mälestustega sõjalise konflikti aegses Ukrainas. Lähitulevikus asub ta koguma intervjuusid ja uurima Eesti nõukogude perioodi queer-ajalugu.

2015. aastal nimetati Uku Lember Teaduste Akadeemia noorteadlaste 3-minuti konkursi laureaadiks (vt videot).

Peamised uurimisvaldkonnad on pressi- ja kommunikatsiooniajalugu varauusajal – Rootsi ülemereprovintside esimestest trükitud ajalehtedest 17. sajandi lõpul valmis ka 2012. aastal väitekiri. Lisaks pakub huvi Balti ajaloo historiograafia, linnaajalugu ning ülikoolide ja üliõpilasorganisatsioonidega seonduv. Hiljutisteks uurimisteemadeks on aga kujunenud viina ajalugu varauusajal ning perekonna- ja rahvusülene ajalugu. Talle meeldib väga veeta aega arhiivides, otsida jälgi ammukadunud maailmadest ning sellest kõigest pärast teistele jutustada.

Marek Tamm on kultuuriajaloo professor, Eesti Teaduste Akadeemia liige. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo ja semiootika erialal, saanud magistrikraadi keskaja-uuringutes Pariisis Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales’is ja doktorikraadi ajaloo alal Tallinna ülikoolis. Ta on avaldanud kuus monograafiat, sadakond teadusartiklit mitmes keeles ja toimetanud tosinat teaduskogumikku. Tema peamised uurimisvaldkonnad on keskaja Euroopa kultuuriajalugu, ajalookirjutuse teooria ja ajalugu, digiajalugu ning kultuurimälu uuringud. Teda huvitab ühtaegu nii praktiline ajaloouurimine kui ka selle teoreetiline mõtestamine. Ajaloolasena uurib ta peamiselt keskaja Liivimaa ajalugu, ent laiemas Euroopa ajaloo kontekstis.

Ajaloo õppekaval õpetab ta kursust ajalooteooriast, mis räägib lahti selle, kuidas kujunevad ajaloolised teadmised, mis on nende iseloom, kuidas neid kriitiliselt analüüsida ja mis rolli need etendavad ühiskonnas ja kultuuris laiemalt. Teadmised ajalooteooriast on väga olulised igaühele, kes soovib tõsisemalt ajaloo uurimise või õpetamisega tegelda, sest need loovad eeldused oma ja teiste ajalooteadmiste paremaks mõistmiseks ja kriitiliseks hindamiseks.

Üliõpilastes hindab ta õpingutele pühendumist, samuti valmidust osaleda aruteludes ja panustada aega iseseisvaks tööks (lugemiseks). Õpetamisprotsessis väärtustab ta kollegiaalseid suhteid, mis tähendab, et tudengid on oodatud aktiivselt kaasa rääkima ja oma seisukohti väljendama.

Tiiu Kreegipuu on ajaloolane, kes on tegelenud Eesti lähiajalooga, täpsemalt nõukogude Eesti kultuuripoliitika ning ajakirjanduse kui propagandavahendi uurimisega. Ta on õpetanud Tartu ja Tallinna ülikoolis nii tulevasi ajakirjanikke kui ka ajaloolasi, samuti on ta töötanud üldhariduskoolides õpetajana. Viimased viis aastat on ta olnud tihedalt seotud muuseumidega töötades nii Eesti Rahva Muuseumis kui ka Tartu Ülikooli muuseumis muuseumihariduse alal.  

Õpetamine ja ajaloo valdkond on toonud ta tänaseks Tallinna Ülikooli Eesti ajaloo ja ajaloodidaktika lektori ametikohale, kus ta on õpetajakoolituse vallas seotud praktikate juhendamise ning uurimistööde ja magistritöödega seotud kursustega. Need ained on kõik praktilise väljundiga, mille õpetamisel on oluline hea koostöö üliõpilase ja õppejõu vahel, järjekindlus ja samas paindlikkus ning austus nii iseenda kui teiste  vastu. Needsamad omadused on olulised ka tulevase õpetaja elukutse juures ja hea on kogeda seda juba ülikoolis.

Airi Uuna on ajaloo nooremteadur, kes uurib eeskätt hilist nõukogude perioodi, seda nii meedia-, majandus-, organisatsiooni- kui argiajaloo aspektidest. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis kunstiajalugu ja Berliini Vabas Ülikoolis Ida-Euroopa regionaaluuringuid, täiendades end teisteski Saksa teaduskeskustes, nt Leibnizi Euroopa Ajaloo Instituudis Mainzis. 

Airi õpetab erinevates ainetes, mh 20. sajandi ajaloo, suulise ajaloo ja erialasid lõimivail projektikursustel (ELU). Just suuline ajalugu võimaldab uurijal avada lähiajaloo aspekte hoopis isiklikumal tasandil ja multiperspektiivselt. Suuliste ajalooallikate loomes lävib uurija ajalooliste figuuridega, muutudes vestluste kaudu ka ise ajalooallikate osaks. Suuline ajalugu võimaldab elavalt uurida näiteks seda, kuidas nõukogude periood ja 1990ndate siirdeühiskond on meie ümber olevaid põlvkondi vorminud ning mil moel ja miks mõtestavad tänased inimesed erinevaid nähtusi just neile omastest vaatepunktidest. Airi jaoks on õppetegevus õppejõu ja üliõpilaste vahelise koostöö vorm, millele saab läheneda loovalt, interdistsiplinaarselt ja multimediaalselt.

Priit Raudkivi on ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse vanemteadur, doktoritöö kaitsnud keskaja ajaloost. Tema esmane uurimisvaldkond on Eesti ja Läti keskaja (Vana-Liivimaa) ajalugu. Eriti on teda huvitanud Vana-Liivimaa ühiskondliku ülesehituse eripära ja siinsed võimusuhted. Viimased kümmekond aastat on teda paelunud ka keskkonnaajaloo problemaatika fookusega Läänemere idakaldale. Ta on uurinud globaalse mõjuga loodussündmuste (nt vulkaaniline tegevus ja sellest tingitud kliimavariatsioonid) ühiskondlikku mõju Eestis ja Lätis. Erihuvist Britannia ajaloo vastu on ta avaldanud kolm laiemale lugejaskonnale mõeldud raamatut.

• Kandidaadil peab olema bakalaureusekraad või sellele vastav ettevalmistuse aste. 

• Vastuvõtulävend on 70 palli.

Vastuvõtueksam

Vastuvõtueksam koosneb kolmes osast. Esimene osa on kandidaadi motivatsioonikiri, mis tuleb esitada koos avaldusega SAISis. Motivatsioonikirjas tuleb põhjendada, miks kandidaat soovi saada ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajaks, mis on tema missioon õpetajana, mida tähendab ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetamine tema jaoks, lisada võib varasemaid näiteid tööst noortega, kui see kuulub kogemuse hulka. Teine eksamiosa on erialateadmiste test. Erialatestiks ettevalmistumisel on temaatiliselt abiks riiklik õppekava. Kolmas eksamiosa on kutsesobivusvestlus, mille käigus arutletakse motivatsioonikirjas esitatud seisukohtade üle, lisaks hinnatakse kandidaadi esinemis- ja eneseväljendusoskust ning motivatsiooni õpetajakoolituse läbimiseks. Vestluse individuaalne kellaaeg teatatakse kirjaliku eksami lõpus. Eksamipäeva pikkus sõltub kandidaatide arvust.

Kandidaadid, kelle õpingud bakalaureusetasemel ei sisaldanud ajalooõpet, peavad olema valmis õppima lisaks õppekavajärgsetele ainetele täiendavaid ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetamist toetavaid kursuseid.

Vastuvõtueksami osakaalud: motivatsioonikiri 50%, erialateadmiste test 25%, kutsesobivusvestlus 25%

Vastuvõtueksami hindamiskriteeriumid. Motivatsioonikirjaga hinnatakse oskust põhjendada erialavalikut, oskust näha erialaga seonduvaid tulevikuperspektiive. Erialateadmiste testiga hinnatakse kandidaadi valdkondlikke teadmisi (ajalugu, teadmised ühiskonna toimimisest ja olulisematest protsessidest). Kutsesobivusvestlusega hinnatakse kandidaadi sobilikkust õpetajaks, sh kriitilist mõtlemist ja suhtlemisoskust.

Vastuvõtueksami hindamine. Iga osa hinnatakse 100 palli skaalal, osade eest saadud punktid korrutatakse läbi lõpptulemusel kasutatava osakaaluga. Saadud korrutised liidetakse kokku ja summa jagatakse sajaga. Testi hinnatakse võtme abil; intervjuul hindab iga eksamikomisjoni liige kandidaati hindamiskriteeriumide alusel. Intervjuu hinne kujuneb kõigi komisjoni liikmete hinnete tulemusel.

Vastuvõtueksamite ajakava

"Olen ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana töötanud alates 2014. aastast, samal ajal liitusin ka „Noored Kooli“ programmiga. Pärast programmi lõpetamist jätkasin õpinguid Tallinna Ülikooli magistrantuuris ning lõpetasin selle 2019. aastal. Töötasin esimesed neli aastat Kehra Gümnaasiumis, andsin ajaloo ja ühiskonnaõpetuse tunde, olin klassijuhataja ning keelekümblusõpetaja lastele, kelle kodune keel ei olnud eesti keel. Esimeste aastate käigus sõnastasin ka oma visiooni õpetajana: „Minu õpilased on mõistlikud ja mõistvad Eesti riigi kodanikud.“ Lähtun sellest visioonist tänaseni. Leian, et ajalugu ja ühiskonnaõpetus on ained, mille kaudu saab õpetada inimlikke väärtusi, hoolivust ja empaatiat. Tahan, et minu õpilased mõistaksid erinevaid vaatenurki ja aktsepteeriksid erinevaid arvamusi väärtustades samal ajal oma kodumaad ja selle ajalugu. Töötan täna Viimsi Gümnaasiumis, lisaks aineõpetusele olen ka õpilaste mentor. Laiemalt on minu südameasi õpetajaameti maine tõstmine ühiskonnas, selleks arendan oma brändi „Räppiv õpetaja Reesi“, viin läbi aktiivõppemeetodite koolitusi ja avalikke esinemisi ning olen Tallinna Ülikoolis praktikajuhendaja."

"Olen ajaloo, kunstiajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana töötanud Tallinna Arte Gümnaasiumis ja Tallinna Prantsuse Lütseumis. Õppisin esmalt kunstiõpetajaks ning õpetajana asusin tööle juba 1999. aastal, kuid Tallinna ülikooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja erialale astusin 2006. aastal. Paralleelselt koolis töötades ja magistriõppes õppides sain aru, et just see on õpetajakoolituse parim võimalik vorm – kõike uut, mida teada saad, on võimalik kohe katsetada ning katsetuste tulemusi omakorda kursusekaaslastega või õppejõududega arutada. Sama kehtib ju igasuguse õppimise kohta, kui ei rakenda, pole mõtet aega raisatagi. Ehkki õpetaja peab igal juhul olema juht oma klassi ees, oli minul võimalus Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi juhatuses saada esimene tõeline juhtimiskogemus, mis omakorda sillutas teed Võsu Kooli juhi ametisse. Täna püüan ikka kätt sotsiaalainete pulsil hoida ja aktiivselt seltsi tegemistesse panustada."

"Ajaloo ja kunstiajaloo praktikate kaudu tegin tutvust muuseumi valdkonnaga. Õpetajaharidus lõi võimaluse rakendada oma teadmisi mitmekülgselt ja leida oma koht muuseumihariduse maastikult. Nüüdseks olen formaalse ja mitteformaalse hariduse lähendajana parendamas muuseumihariduse taset ning kujundamas muuseumeid atraktiivseteks õpikeskkondadeks, mis on põnevad nii üksikkülastajale kui ka grupikülastusteks. Õpetajaharidust omandades jõudsin arusaamiseni, et muutused on minu teha ning seetõttu olen omandamas doktorikraadi kasvatusteadustes. Ikka selleks, et muuseumihariduse kvaliteeti tõsta ja arendada muuseumihariduse metoodikaid. Jätkan õpinguid Tallinna ülikooli doktorandina."

"Astusin Tallinna ülikooli 2009. aastal, kuigi õpetajana töötasin juba mõned aastad varem. Seega otsus asuda õppima ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja erialale oli otseselt seotud vajadusega oma tööd paremini mõtestada ning sellekohaseid eesmärke täita. Koolis töötades oli mulle selgeks saanud, et ainuüksi praktilisest töökogemusest ei piisa – vaja on ka tugevat teoreetilist taustsüsteemi, millele enda õpetajaks olemist üles ehitada ning pädevusi, mis aitaksid tööd mõtestada ja paremini korraldada. Otsus tulla õpinguid jätkama Tallinna Ülikooli oli minu teadlik valik ning seda otsust ei ole ma pidanud kahetsema. Õpingud toetasid minu professionaalset arengut õpetajana ja instituudist sain kaasa kolleegide-õppejõudude tugivõrgustiku, kellega suhtleme tänini aktiivselt ja teeme koostööd erinevates projektides ning ettevõtmistes. Erialal õppides sai minu jaoks normaalsuseks see, et sind juba üliõpilasena kaasatakse – usalduskrediit oma üliõpilaste vastu on tohutult motiveeriv ning avab uusi arenguperspektiive. Kindlasti just tänu sellele toele ja usaldusele, mida tunnen ka vilistlasena, olen praeguseks jõudnud oma õpingutega doktorantuuri."

Millistel erialadel võib tööd leida?

Magistriõppe lõpetanud on omandanud pädevuse, et töötada ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana põhikoolis ja gümnaasiumis. Riik maksab lähtetoetust õpetajakoolituse magistriõppe lõpetanutele, kes asuvad lõpetamise aastal tööle maa- või väikelinna kooli. Teadustööst huvitunud saavad jätkata õpinguid doktoriõppes.

Õppekava lõpetamine avab ka karjäärivõimaluse töötamiseks muuseumi- või arhiivipedagoogina, koolijuhina või eri ametites haridusvaldkonnas või hariduspoliitika kujundamisel.

Edasiõppimisvõimalused

Lõpetanutel on võimalus jätkata õpinguid näiteks Tallinna ülikoolis kasvatusteaduste doktorikaval. Doktorantuuri on oodatud astuma need, kes tahavad teha teadustööd.