Kas ´jätkusuutlikkus´ ja ´roheline mõtteviis´ on Sinu jaoks sarnase tähendusega?

Ühisosa on suhteliselt suur – sõltub sellest, kuidas me nendest sõnadest aru saame või mida need meie jaoks tähendavad. Me soovime „Jätku leiba!“ – või ükskõik mille jätku, nagu eesti keeles on olnud kombeks öelda – ikka usus, et seda või teist asja jätkuks, näiteks toitu.

Säästlik ja kestlik areng – nii nagu ÕS defineerib sõna „jätkusuutlikkus“ – sõltub sellest, kui kaugele ajas ja kui süsteemselt me oskame asju vaadata ja näha. Peame küsima, et mida me soovime säästa? Kas see, mida soovime säästa, aitab kaasa selle või teise tegevuse kestlikkusele või kaasuvad hoopis mõjud, mis mingis teises suunas ei mõju säästlikult ega kestlikult... Kui me soovime näiteks säilitada puisniite, tuleb tagada ka nende tegevuste jätkumise, mille tulemusel puisniidud tekkisid, ainult kaitse alla võtmisest ei piisa. 

Roheline mõtteviis minu vaatekohast tähendab seda, et ma ei laiuta igal pool, vaid pean normaalseks, et ma jätan ka teistele liikidele elu- ja hingamisruumi ning püüan oma käitumise ja äraelamiseks vajalike tegevustega neid võimalikult vähe häirida. Umbes nii nagu kortermajas – ma ju ei asu osaliselt elama naaberkorterisse, kui mulle miskipärast tundub, et mu oma korter jääb väikseks; ei vii oma haisvat prügikotti naabrite ukse taha, et ise ei peaks sellega tegelema jne. 

Vanalt Mulgimaalt on üles kirjutatud pärimusteated koduste pühaaedade kohta – need olid aianurgad, kus loodus toimetas omasoodu ja kuhu viidi vahel ohvriande. Nüüdsel ajal soovitatakse koduaedades elurikkuse tagamiseks teha sama – jäta mõni aianurk nö metsikuks, kus ei niideta jne. 

Oli vana eestlane, maarahva esindaja, üldse raiskaja? Oligi tal üldse midagi raisata?

Pigem oli teemaks ikka puudus või nappus. Et kõrvutada omaaegse eluga sellist toidu ja asjade küllust nagu nüüdisajal meie ümber on, ei pea olema kuigi vana eestlane, piisab kui olla vanuses 55+. 

Ja see ei kehti ainult nende kohta, kes elasid sõjajärgsel ajal nõukogude süsteemis. Teles jookseb üsna palju 1950ndate -1960ndate filme, kust paistab ka Lääne ühiskonna elulaad kätte – ja sealgi ei ole märke ei asjade üleküllusest ega ka raiskamisest. 

Mingil hetkel valitses suhtumine, et näe, nõuka ajal elati nii vaeselt, et piimakottidest heegeldati vannitoavaipu ja kilekotte pesti, isegi vooderdati ja kanti aastaid… Aga siin me nüüd oleme – teeme sedasama, aga mitte vaesuse-, vaid uuskasutuse ideest lähtudes, mis on ju õilsam kui vaesus, eksole. Nii meile tundub… 

Ja kui mõelda veel  näiteks paarsada aastat tagasi, kus inimesel tuli kõik endele eluks vajalik oma kätega valmis teha, siis tänapäeval ei kujuta me ette, et pulmadeks peab sul veimevakas olema varuks selline kogus seljariideid ja voodipesu, millega saad peaaegu et surmani hakkama ja elu jooksul tuleb suhteliselt vähe asju juurde teha... See olnud ju ennekuulmatu, kui igaks jõuluks on uus triibuseeliku muster. Laps rõõmustas, kui sai jõuluks saia ja vorsti nii palju kui ihu ja hing himustasid. 

Kuidas peegeldub jätkusuutlikkuse teema vanasõnades, lauludes?

Nagu öeldud, on meil kombeks soovida „Jätku leiba!“, et jätkuks toitu. Hea isu pärast pole varasematel aegadel kombeks olnud muret tunda - kes teeb värskes õhus palju füüsilist tööd, ei see isu üle kurda. 

Vanades lauludes viiakse kütitud loomade luud metsa tagasi selles usus, et siis ei lõpe loomad metsast otsa. Teatud rahvakalendri tähtpäevadel või nädalapäevadel oli keelatud käia metsas marjul ja seenel, harida maad – et maaema saaks puhata. 

Ka rahvausu kombed ja maagilised tegevused toetavad mõtteviisi, et harjunud elukorraldus jätkuks. Praegu muigame, et maha kukkunud leivatükile anti suud, kui ta üles võeti – see on austus elu ja toidu vastu, ei naerda ole siin midagi. Sellest aru saamiseks tuleb ise leib nö algusest lõpuni valmis teha – harida maa, külvata, saak koristada (ja paluda, et see ei ikalduks) jne. Ise poest ostetud jahuga leivaküpsetamisest kohe kindlasti ei piisa. 

Millist tuge võib rahvakultuur anda praegusele roheallergikule, kes tahaks turja karata ka oma isale või emale, kui see võtab Prismas õunte mahutamiseks ühekordse kilekoti - kala ju hukkub seepärast meres…
Roheallergiku kodus tuleks teha läbiotsimine. Kindlasti leiab sealt asitõendeid, mis osundavad, et ega ta ise ka kõikides punktides ei järgi nõudeid, mida ta teistelt nõuab. Aga see selleks. Ükski äärmuslik liikumine pole kunagi maailma paremaks muutunud. Kahjuks. 
Aga õnneks on nüüd müügilt kadunud „kõiki baktereid tapvad“ seebid ja nende ostmisele suunavad reklaamid. 

Rahvakultuur õpetab seda, et kõik kasutatakse lõpuni ära – tapetud lammas, siga, tuppa toodud jõulukuusk. Mindagu mõnda etnograafiamuuseumi, sealt kindlasti leiab mõned vanad tööpüksid, mis lõpuks koosnevadki ainult paikadest – paik paiga peal. Lapitekkide kultuur on tekkinud seepärast, et kõik lapid kasutati ära, mitte sellepärast, et nende tegemine on äge. 

Mis Su enda ´roheluse´ taga on? Ristipuud? Mõtteviis, mille kodust ellu kaasa vedasid?

Ma arvan, et kõigepealt maast-madalast saadud pool-akadeemiline loodusteaduslik haridus. Ma söandan arvata, et omaaegse Tartu 5. Keskkooli bio-geo süvaõppega klassis saadud teadmised ei jää alla praegustele bakadele. 

Rachel Carsoni „Hääletu kevad“ (originaal 1962, eesti keeles 1968) – kohustuslik lugemine tänapäeval kõigile. 

Fosforiidisõda. 

Ja toitu, riideid  ega asju polnud minu lapsepõlves küll liiga palju. Olen küsinud tänastelt nooretelt, kas nemad mäletavad oma esimeste kommide maitset – ei mitte. Toitu ja asju ei osteta aga sellepärast, et mul on raha või et mul on vaja näidata oma majanduslikku suutlikkust kogu maailmale, vaid siis, kui neid on vältimatult vaja – see on küll lapsepõlvest kaasas. 

Mis on Sinu jaks roheline/jätkusuutlik ülikool?

Jätkusuutlik ülikool on vaimne ülikool. Jätkusuutlik ülikool algab näiteks sellest, et üliõpilased annavad endast kõik, et mitte tulla korduseksami(te)le: nii säästavad nad elektrienergiat, paberit, õppejõudude ja iseenda aega. Keegi võiks välja arvutada, kui palju paberit kulub ülikoolis aastas kirjalike korduseksamite peale. Näiteks. Päris huvitav oleks seda teada saada. 

Vältida ühekordseid topsikuid-anumaid, kiirtoitu. Kas on ilmtingimata vaja iga koridorinurga peale automaate, kust saab kummikomme, nikse-näkse ja muud soditoitu? Veel 10-15 aastat tagasi neid polnud ja mitte ei mäleta, et mõni üliõpilane või õppejõud oleks nälga surnud. Ülikool  peaks heas mõttes olema konservatiivne, mitte minema kaasa tarbimise moevooludega – see kujundab parimal moel noort täiskasvanut. Ja neist asjust (sh tervislik toitumine, mille hulka ei kuulu pidev näksimine; keskkonnahoid) võiks rohkem rääkida, kuid mitte nö teksti mõttes vaid uuringute keeles: näiteks mis läheb keskkonnale maksma üks Twix või pakk kummikomme. 

Roheline ülikool on elulaad, kus mõttetul tarbimisel ei peaks olema kohta. Aga seda – sealhulgas ka ajaressursi raiskamist – soodustab aga halb eneseorganiseerimise oskus, mida ilmselt oleks vaja ka senisest rohkem õppida-õpetada. 

Pilt aastast 1963: Marju astub esimesi samme oma uurijateel.