Roheline ülikool

Restauraatorid ei maga

Iga reformaatori või revolutsionääri ukse taga ootab kannatlikult oma aega restauraator.

rohelisel matkal

Reformid võivad takerduda, revolutsionäärid omavahel tülli minna. Ka võib reformijatele tunduda, et muutused on juba pöördumatud – nad kaotavad valvsuse. Sobival hetkel asetabki siis restauraator jala ukse vahele, lükkab käe sisse ja asub tegutsema, et endist olukorda taastada.

Endise NL aladel on mitmes paigas restauratsioon suuremal või vähemal määral ette võetud ja osaliselt ka õnnestunud. Kuivõrd on Eestis restauraatorite näpujälgi leida? Seda nüüd, mil Eesti iseseisvuse taastamisest möödub 30 aastat?
Neid on näha mitmes valdkonnas: hariduses, majanduses, riigikorralduses, ajakirjanduses ... 

Viimase kohta üks näide. See on Maalehes ilmunud artikkel “Metsakaitsjate tagant paistavad Gazpromi huvid ja raha”. 
8. oktoobril ilmunud artiklit pandi tähele. Ilmusid mõned vastulaused ja kommentaarid –  Eesti Ekspressis “Must propagandasõda metsatööstuse moodi”, “ELFi pöördumine seoses laimukampaaniaga”, tauniva otsuse tegi Pressinõukogu

Üks asjaolu on siin ometi jäänud tähelepanuta – see on seotud teksti žanr. Artikkel järgib pea üks ühele NL aja kommunistliku partei häälekandjates ilmunud teisitimõtlejaid halvustavaid pamflette. Nende ülesehitus oli ilmselt “kõrgemal” pool ette antud, läbinud mitu kooskõlastusringi ja nägi lühidalt välja järgmine: nn suur ja võimas riik, mida juhib rahva poolt palavalt armastatud partei. Partei ideoloogid on välja töötanud õige liikumissuuna ja rahvas pingutab innukalt selle heaks tööd teha. Ometi on riigis mõned üksikud pahatahtlikud inimesed, kes oma tegevusega seda ülesehitustööd õõnestavad. Need rahvavaenlased levitavad teadvalt valet ja laimu partei ja riigikorra, selle esindajate tegevuse kohta. 

Need nn teisitimõtlejad ehk dissidendid ei ole muidugi ise kuigi targad, et midagi sisulist välja mõelda. Neid juhitakse piiri tagant, vaenulikest riikidest. Lisaks tasutakse neile postipakkides saadetava välismaa nänniga. 

See ohustab otseselt nõukogude riigi heaolu ja julgeolekut, mistõttu hoitakse neil äbarikel silma peal. Ning kui on kogutud piisavalt tõendeid nende vaenuliku, õõnestava tegevuse kohta, viiakse nad kohtu ette. Neile mõistetav õiglane karistus mõnes kaugel asuvas kinnipidamiskohas kiidetakse rahva poolt heaks.

Kõik nimetatud asjaolud ja tegelased on ka Maalehe artiklis äratuntavad. On edumeelset majandustegevust edendav riik, on vaenuliku välisriigi raha toel tegutsevad teisitimõtlejad. Viimaste, eriarvamusel olevate inimeste, tegevus kahjustab riigi majandust ja on oht julgeolekule. Õnneks on tähelepanelik ajakirjanik õõnestustegevusele jälile saanud ja toob pahateod avalikkuse ette. Üldine hukkamõist on tagatud. Prokuratuuril jääb üle vaid kätte juhatatud niidiotsad üles võtta ja rahvavaenlased kohtu ette viia. Riik ja rahvas saavad jälle rahulikult oma ülesehitustööd jätkata.  

On tähelepanuväärne, et nõukogude ajal olid just looduskaitsjad ideoloogiliselt risustamata mõtte ja teo kandjad. Nende eestvõttel loodi Lahemaa rahvuspark. Looduskaitsjate algatatud fosforiidi kaevandamise vastane liikumine sütitas laulva revolutsiooni. 
Hoidkem siis oma lippu kõrgel ja meeled ärksad, sest restauraatorid ei maga!