Triin Soomets: õppides puhked õitsele ja saad paremaks inimeseks

Vaatamata ühele kõrgharidusele tundis luuletaja Triin Soomets end paar aastat tagasi ühtäkki rumalana ja arvas, et ta ei saa enam maailma asjadest aru. Nii asuski Soomets õppima Tallinna Ülikooli avatud õppes.

Triin Soomets, foto: Kris Moor
Foto: Kris Moor

Oled õppinud hiljaaegu Tallinna Ülikooli avatud õppes päris mitmel kursusel. Milline kõige eredamalt meeles on?

Kõige eredamalt on meeles sügisene antiikmaailma kursus ja kevadine religioossete protsesside analüüs, mida andis kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent Jaan Lahe. Ka maailmavaadete ja usundite kursus oli võimas.

„Tõsi – elu ei ole nii korraldatud, et täiskasvanud inimene koolis käiks. Et seda siiski teha, tuleb paika panna prioriteedid ja aeg õppimiseks endale ise võtta.“

Hmm, antiikmaailm… Kui saaksid sinna minna ja midagi leiutada või luua, siis mis see oleks?

Ma arvan, et vaktsineerimine. Et inimesed ei oleks pidanud nii palju kannatama.

Mainisid ka maailmavaadete ja usundite kursust. Andrus Kivirähk ütles hiljaaegu ühes intervjuus, et haritlased on valdavalt igal pool maailmas pigem liberaalsed. Kuidas sulle tundub – millises seoses on haridus/haritus ja ilmavaade?

Tunnen, et olen sellele küsimusele vastates õhukesel jääl, sest ma ei pea end selles valdkonnas ülimalt kompetentseks. Pigem aga nõustun Kivirähkiga, sest ka mulle näib, et see, kes väärtustab vabadust ja mitmekesisust, hindab samal ajal ka haridust. Küllap see lõpuni nii ei kehti, aga mingi loogika siin on. 

Rääkides õpingutest üldiselt, siis kust üldse pärineb mõte asuda õppima Tallinna Ülikooli avatud õppesse?

Pean alustama veidi kaugemalt: olin tundnud ennast juba paar aastat eriti lollina, kuigi mul on üks kõrgharidus. Ja siis tekkis tunne, et järsku on ühte veel vaja. Mõte ülikooli kandideerimisest oli aga pisut hirmutav. 

Niisiis oligi minus tükk aega suur segadus, et kuidas ja mida õppida. Siis avastasin Tallinna Ülikooli avatud õppe, kus ei olnud sisseastumisi, hirmutavaid eksameid või vestlusi. Ehkki mulle tundus algul pisut imelik, et hariduse eest tuleb maksta. Siis hakkas see tunduma hoopis vabastav – mul ei ole otseselt kohustusi, sest ma ise olen endale selle kursuse ostnud. Tundus, et avatud õpe on kuidagi riskivaba.

Nüüd vaatan kogu avatud õppele väga hea tundega tagasi. Selline õppevorm sobis mulle igati.

„Kui erinevate generatsioonide esindajad midagi ühiselt teevad, siis sünnib sellest vaatenurkade paljususe tõttu midagi suurepärast.“

Ilmselt ei ole sa ainus, kellele tundub ülikooli sisseastumine hirmutav...

Tõsi – elu ei ole ju ka nii korraldatud, et täiskasvanud inimene koolis käiks. Et seda siiski teha, tuleb paika panna prioriteedid ja aeg õppimiseks endale ise võtta. Sellist valikut tuleb lähedastele rahulikult selgitada... Kui nad näevad, kuidas inimene puhkeb õppimise ajal õitsele ja saab paremaks inimeseks, siis küllap tuleb ka toetus neilt järele. Õppimine tõesti mõjub väga ilusti.

Ütled kaunilt, et õppimine aitab inimesel õitsele puhkeda ja üldiselt paremaks saada. Kui mõtled aga tagasi kevadsemestri peale, siis milline sa õpilasena olid? Kas kuulusid pigem sotsialiseeruva tagumise pingi seltskonna sekka või kuulasid eeskujulikult esimeses reas?

Kuna kevadsemester oli täielikult virtuaalne ning polnud esimest ega tagumist pinki, siis ei oska öelda, kuhu ma klassiruumi mõttes kuulun. Zoomis on esimene pink ehk see, kui õppejõu küsimise peale kohe midagi vastata. Mina ikkagi vahel vastasin ka, sest see andis suurema kohaloleku tunde. Võib-olla olen siis aknapoolse veeru teise või kolmanda pingi üliõpilane. Kui ma ikka midagi tean, siis ma ka käe tõstan.

Kuidas lapsepõlve ja tänapäeva õpilane Triin teineteisest erinevad?

Nüüd olen kindlasti parem õpilane. Suurena saan ju õppida seda, mida tahan. Lapsena pidin õppima ka seda, mida alati ei tahtnud. Söömisega on ju nii samuti: kui millegi järele on suur nälg, siis neelad seda tänulikult. Kui sulle putru suhu topitakse, siis keeradki pea ära.

Avatud õppe tugevus on loomulikult see, et seal saab õppida seda, mis päriselt huvitab. Selline võimalus muudab ka heaks õpilaseks. Tegin kõik eksamid ära, sest mul oli tunne, et järsku on mul neid hindeid veel vaja. Ja läks nii, et oligi – astusin tänavu ülikooli päriselt sisse. Hakkan sügisest bakalaureuseõppes filosoofiat õppima. 

„Ka mulle näib, et see, kes väärtustab vabadust ja mitmekesisust, hindab samal ajal ka haridust.“

Oi, kui tore! Tallinna Ülikooli avatud õpe sütitas siis päriselt bakalaureuseõppesse kandideerima?

Sada protsenti! Avatud õpe andis mulle esiteks kindluse, et suudan hästi õppida. Teiseks võttis see ära kompleksi, justkui oleks „päris üliõpilased“ minust tingimata palju nooremad. Tegelikult see pole üldse päris nii. 

Aga need noored, kellega koos kursustele sattusid – mida uut sa nende kohta õppisid?

Ma olen tohutu individualist ja suutnud sellisena end ka elus kehtestada. Ja nüüd pidin järsku avatud õppes osalema kahes rühmatöös. Pelgasin, et pean seda tegema endast palju noorematega ja me ei leia ehk ühist keelt, ent selgus, et mul ei olnud enamikuga üldse nii suur vanusevahe. Ja kõige noorem rühmakaaslane oli veel kõige ägedam. 

Mida uut noorte kohta õppisin? Vahest seda, et põlvkondade vahel on küll päris suured erinevused, aga loeb pigem inimene ise, tema huvid ja anded. Kui erinevate generatsioonide esindajad midagi ühiselt teevad, siis sünnib sellest vaatenurkade paljususe tõttu midagi suurepärast. Seda õppisin kindlasti! 

Tutvu TLÜ avatud õppe võimalustega