Kuidas uurida Eesti elanikkonna keskkonnateadlikkust?
Eestis viiakse alates 2008. aastast iga kahe aasta tagant Keskkonnaministeeriumi tellimusel läbi elanikkonna keskkonnateadlikkuse uuring. Kahel viimasel korral (2018. ja 2020. aastal) on Turu-Uuringute AS-i nõustanud küsimustiku kokkupanekul Tallinna Ülikooli psühholoog Grete Arro ja ökoloogid Mihkel Kangur ja Liisa Puusepp.
Ühe küsimustiku kokkupanek ei ole lihtne ülesanne, eriti kui on soov uurida midagi sellist, nagu teadlikkus, mis ei ole kuigi hästi defineeritud konstrukt. Proovikivi on seegi, et tulemused ei peegeldaks vaid inimeste informeeritust või arvamust iseendast.
Elanikkonna keskkonnateadlikkuse küsimustiku koostamisel otsiti just selliseid võimalusi, mis peegeldaks keskkonnateadlikkuse erinevaid nüansse (teadmised, hoiakud, emotsioonid, motivatsioon, enesehinnaguline käitumine) ning inimeste arusaamist keskkonnateemade seostatusest ja süsteemsusest. Oluline on seegi, et tulemused annaksid aimu, kuidas vastajad oma teadmisi tegelikus elus rakendavad.
Et mõista, kuivõrd arusaam igaühe looduskaitsest ja elurikkuse hoidmise olulisusest peegeldub inimeste hinnangutes tavaelus, vaadake kasvõi üht küsimust, mille üle mõtisklemiseks võiks lugeja hetkeks peatuda ja püüda vastata. Küsimus kõlab nii: „Kaks naabrit tegutsevad oma koduaias erinevalt: üks niidab igal nädalavahetusel muru, teise krunt näeb välja metsik ning paistab hooldamata. Mis Teie arvates võiks olla kummagi põhjendus oma käitumisele?“ Artikli lõpus tuleme selle küsimuse juurde tagasi, et lugeja saaks oma vastust võrrelda küsitletute omadega.
Eestis läbiviidud erinevad elanikkonna teadlikkust puudutavad uuringud lõpevad kõik suhteliselt sarnase tõdemusega. Info on justkui olemas, aga selle tegeliku rakendamise oskust pole. Sellistele tendentsidele on viidanud finantskäitumise uuring (2019), tarbijauuring (2014) ja riskikäitumise (2014) ning turvalise internetikasutuse (2017) uuringud.
Ka eelmine, 2018. aasta keskkonnateadlikkuse uuring lõppes tõdemusega, et keskkonna küsimustes näivad Eesti elanikud küllalt hästi informeeritud olevat ja loodusest hoolitakse ilmselt omajagu. Samas ilmneb vastuolu nn enesehinnanguliste ning pigem ülesande-tüüpi küsimuste vastuste vahel.
Sama paistab ka käesoleva küsitluse tulemustest. 91% elanikest tunneb ennast kaasvastutavana keskkonnamuutuste eest, 83% on tundnud muret mõne keskkonnaprobleemi pärast, 80% peab ennast keskkonnateadlikuks, 74% viib pakendid ettenähtud kohtadesse ja 61% elanikest sorteerib igapäevaselt prügi. Kuid Eurostati andmetel antakse kodumajapidamistest sorteerituna üle vähem kui 30% jäätmetest.
Kui avatud vastust eeldava küsimusena küsida, mida vastajad ise keskkonna heaks teevad, nimetavad nad kõige sagedamini (18%) prügi sorteerimist. Samas ei osanud 40% paraku ise nimetada ühtegi keskkonnahoidlikku tegevust.
Selline, uuringust uuringusse korduv muster elanikkonna teadlikkuse küsimustes, teeb muret. Vähestele või väärmõistelistele teadmistele ei saa tugineda sisuliselt korrektsed otsused ja praktikad. Küsimus pole tähtis ainult keskkonna valdkonnas, vaid puudutab kogu elukorraldust. Ka ülikoolina peame me endale otsa vaatama ja küsima, kas meie pakutav haridus toetab õppurites süsteemse ja tervikliku maailmapildi kujunemist. Kas meie õppetöö toetab õppurites süsteemse mõtlemise oskuste kujunemist? Või oskust rakendada oma teadmisi mitte ainult professionaalses kontekstis, vaid lähtuda jätkusuutlikkuse printsiipidest igapäevaeluliste küsimuste lahendamisel?
Nüüd tagasi muru niitmise juurde. Kuidas Sa, hea lugeja, vastasid?
52% küsitletutest pidas rohkem õigustatuks selle naabri käitumist, kes niidab muru sageli
23% toetas selle naabri käitumist, kes niidab muru harva
25% ei osanud kumbagi naabrit eelistada
Naabri puhul, kes muru sageli ei niida, seostas ligi kolmandik tema käitumist keskkonnakaitseliste põhjustega (eelistab loomulikkust, soosib liigirikkust, teadvustab, et vähene muruniitmine on keskkonnale hea, vähendab mürareostust).
Pooled seostasid vähest niitmist pigem negatiivse, laiskuse, lohakuse ja hoolimatusega (teen mis tahan) või siis aja, raha või muude võimaluste puudumisega.
