Aleksandra Ianchenko: "Sain teada, et ka kunstnikud saavad doktorikraadi teha. See andis mulle kindlust, et mina saan ka sellega hakkama."
12. novembril kaitses Aleksandra Ianchenko Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktoritööd teemal "Estranging Trams: Atmospheres of Trams in Art ("Kummastades tramme: trammide atmosfäär kunstis")". Doktoritöö juhendajad olid Tallinna Ülikooli professor Tauri Tuvikene ja Åbo Akademi Ülikooli professor Jason Finch.
Mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?
Mingil hetkel kuulsin praktikapõhisest doktorantuurist ja sellest, et ka praktiseerivad kunstnikud võivad doktorikraadi teha. See andis mulle kindlust, et mina saan ka sellega hakkama. Samuti sain teada mobiilsusuuringutest – valdkonnast, mis uurib ühistransporti sotsiaalse, mitte tehnilise aspekti kaudu ning tunneb huvi ka kunstiliste meetodite vastu. Olin nii vaimustunud, et kirjutasin Lancasteri Ülikooli mobiilsusuuringute keskusele, tutvustasin end ja oma kunstiprojekte ühistranspordist. Nad vastasid lahkelt ja lisasid mind uudiskirja saajate hulka. Lõpuks nägin läbi selle uudiskirja PUTSPACE’i doktorikoha kuulutust. Nii algas minu teekond.
Millised olid Sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Doktorantuur on samaaegselt põnev ja väljakutseid esitav. Mul on vedanud toetavate juhendajate, kolleegide ja kaasdoktorantidega. Toetus on väga oluline ja soovin, et iga tudeng saaks sellist tuge. Lisaks meeldib mulle väga minu uurimisteema, mis aitas huvi kogu protsessi vältel säilitada. Väga tähtis on hoolitseda ka vaimse ja füüsilise tervise eest – teha trenni, võtta puhkust ja pause, veeta aega sõpradega ning tegeleda hobidega. See võib tunduda lihtne, kuid on tõesti oluline.
