Louise Sträuli: transpordi, liikuvuse ja linnade valdkonnas peaks tark eluviis lähtuma inimesest
30. aprillil kaitses Louise Sophie Sträuli Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktoritööd teemal "Public Transport as a Contested Public Space: Fare Policies and Daily Mobilities in Brussels and Tallinn" ("Ühistransport kui vaidlustatud avalik ruum: Hinnapoliitika ja igapäevane liikuvus Brüsselis ja Tallinnas"). Doktoritöö juhendajad olid Tallinna Ülikooli professor Tauri Tuvikene, Brüsseli Vrije Ülikooli dotsent Wojciech Kębłowski ning Brüsseli Vaba Ülikooli vanmeteadur Frédéric Dobruszkes.
Mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?
Mul on alati olnud kirg ühistranspordi ja avalike ruumide mitmekesisuse vastu. Töötasin varem transpordiettevõttes ja kirjutasin oma magistritöö turgudest kui avalikest ruumidest. Olin just selle lõpetanud, kui kuulsin PUTSPACE'i uurimisprojektist, mis ühendas minu kaks põhihuvi üheks uurimisprojektiks - avalikud ruumid ja ühistransport. See oli suur õnn ja juhus, et sain sellest õigel ajal teada! Projekti ideed ja kirjeldus inspireerisid mind doktoritööga edasi minema.
Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?
Üha enam on uurimusi, mis ei käsitle transporti eraldiseisvalt, vaid püüavad mõista liikuvust kui laiemat nähtust kui pelgalt punktist A punkti B jõudmist. Palju on veel avastada selle kohta, kuidas ja miks inimesed liiguvad just nii, nagu nad seda teevad. Minu jaoks oli oluline uurida, mis toetab või takistab igapäevast liikuvust inimestel, kes sõltuvad ühistranspordist. Igapäevase liikuvuse kogemuste ja kehastatud praktikate ning erinevate marginaliseerimisvormide kohta, mida piletihindade erinev poliitika võib kaasa tuua, on vähe uuritud. Seetõttu oli see suurepärane võimalus uurida tasuta ühistransporti Tallinnas ja piletita sõitmise erinevaid vorme Brüsselis.
Millised olid Sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Mul oli väga vedanud, et olin osa uurimisprojektist, mis ümbritses mind toetavate ja vastutulelike juhendajate, inspireerivate kolleegide ja ühe doktorandist kaaslasega, kellest sai minu sõber ja "kuriteopartner". Mul oli raske luua järjepidevat töörutiini ja säilitada motivatsiooni doktoritöö kirjutamiseks, eriti Covid-19 pandeemia ajal, kui olid pikad isolatsiooniperioodid. Regulaarne suhtlemine kolleegide ja juhendajatega aitas mul siiski keskenduda. Ma sain pidevalt tagasisidet ja mul oli võimalus osaleda kursustel, suvekoolides ja konverentsidel, mis hoidsid mind uurimisteemast ja teistest teadlastest inspireerituna.
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Üks asi, mis mulle doktoritöö juures kõige rohkem meeldis, oli see, et minu uurimisteema oli paljudele inimestele tuttav. Väga sageli, kui rääkisin oma doktoritööst, jagasid inimesed minuga lugusid, mida nad olid kuulnud või ise hiljuti ühistranspordis kogenud. See oli alati väga naljakas ja meeldejääv. Näiteks ei suutnud ma uskuda, kui keegi rääkis, et nägi trammis inimesi oma küüsi lõikamas – kuni ma ühel päeval ise seda nägin. Kokkuvõttes veetsin nende viie aasta jooksul palju aega ühistranspordis ja kogesin palju meeldejäävat.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on Sinu jaoks "tark eluviis"?
Sellele küsimusele on raske vastata, kuna ma ei ole seda kontseptsiooni oma uurimisvaldkonnas kohanud. Seega käsitlen seda mõistet kahe eraldi osana. Transpordi, liikuvuse ja linnade valdkonnas on üldine tendents muuta kõike "targemaks", sageli tehnoloogiliste tööriistade ja disainilahenduste abil. Andmete kogumine ja analüüsimine võimaldab inimeste liikuvust ja käitumist peaaegu arvudeks taandada, kustutades selle käigus inimese ja tema kogemuse. Seega väidan pigem, et targa eluviisi lähenemine lähtuks inimesest, teadvustades (eba)mobiilsuse mitmekülgseid kogemusi ja igapäevaste ühistranspordikasutajate praktilist tarkust. Samamoodi eelistan keskenduda pigem süsteemsele kui elustiilile. Liikuvusuuringutes viitaks elustiil liikuvuskäitumisele ja individuaalsetele valikutele, mis minu arvates on sageli mõjutatud süsteemsetest küsimustest, nagu transpordivõrgu korraldus, autoliikluse soodustamine ja rahalised vahendid, mis on vajalikud teatud liikuvusvõimaluste valimiseks. Minu arvates on palju olulisem mõista, kuidas ebavõrdsus kujuneb süsteemsel tasandil ja kuidas see mõjutab inimeste eluviise.
