Elina Bone: "Kakskeelne kõneleja on loominguline"
21. veebruaril kaitses Elina Bone Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktoritööd teemal "Estonian-Latvian code-copying: comparison of adoption and imposition" ("Eesti-läti koodikopeerimine: adoptsiooni ja impositsiooni võrdlus"). Doktoritöö juhendaja oli Tallinna Ülikooli teenekas professor Anna Verschik.
Mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?
Minu teekond doktorantuuri algas juba lapsepõlves. Olen lapsepõlvest läti-eesti kakskeelne kõneleja, kuna olen pärit läti-eesti segaperest. Elame küll Lätis, aga kodus rääkisin vanavanematega ainult eesti keeles ja vanematega läti keeles, seega meil oli kirjutamata reegel – ühes toas eesti keel ja teises toas läti keel. Mäletan, et laenasin sõnu ühest või teisest keelest ning seetõttu arvasin, et ma ei oska korralikult ühtegi keelt, eriti eesti keelt. Olin kord Pärnus sugulasel külas ning käisime turul ja ma küsisin, et kas võime osta bumbierid (läti bumbieris, eesti pirn), aga tema ei saanud aru, millest ma räägin. Kodus said vanavanemad aru, millest räägin ja ei parandanud mind. See tunne, et kakskeelse/mitmekeelse kõneleja keelerepertuaar on midagi enamat, ei kadunud. Peale keskkooli lõpetamist otsustasin astuda Läti Ülikooli soome-ugri erialale, et õppida eesti keelt põhjalikumalt. Ülikooli viimasel aastal hakkasin töötama asutuses, kus põhisuhtlus toimus eesti ja läti keeles. Kuna segasin tihti mõlemaid keeli, siis tekkis mul taas sama küsimus – kuidas mitmekeelne kõneleja oma keelerepertuaari loob ja kasutab. Paar aastat hiljem astusin Tallinna Ülikooli lingvistika eriala magistriõpesse, et leida vastuseid. Doktoritöö kasvas välja magistritööst.
Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?
Doktoritöös püstitatud küsimused aitasid käsitleda, milline on eesti-läti kakskeelse üksikisiku keelekasutus. Töö põhjal võib öelda, et kakskeelne kõneleja on loominguline. Ta võib üritada keeli lahus hoida või pidada seda ebaoluliseks. Kakskeelne kõneleja võib laenata sõnu mõlemast keelest ja vahetada keeli nii tihti, et on raske määrata põhikeelt. Keeled ei ole kakskeelses/mitmekeelses kõnelejas lahus ning ta saab keeli kasutada vastavalt vajadusele ja kontekstile. Loodan, et oma doktoritööga sain anda panuse kakskeelsuse/mitmekeelsuse uuringutesse nii Eestis kui ka mujal.
Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Kindlasti kõige olulisem on mitte jääda üksi. Minu ümber oli perekond, sõbrad ja kaasdoktorandid, kes aeg-ajalt küsisid, kuidas töö edeneb, ja kellega arutasime doktoritööga seotud küsimusi. Kõige suurem kaasaelaja oli mu poeg, kes küsis peaaegu iga päev, kas olen doktoritöö juba valmis saanud – see andis kõige suurema motivatsiooni lõpuni jõuda. Seadsin endale eesmärgi, et kirjutan iga päev. Loomulikult oli ka raskemaid hetki, mil kirjutamine ei edenenud üldse. Kokkuvõttes võin öelda, et peamine on alustada, kasvõi tiitellehega, siis hakkab töö edenema.
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Kõige huvitavam oli keelematerjali kogumine, mil sain keelejuhtidega kokku ja vestelda. Samuti oli meeldejääv konverentsidel osalemine.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on Sinu jaoks "tark eluviis"?
Mina ei lähtuks ainult oma uurimisvaldkonnast, kuna tark eluviis on midagi laiemat. Tark eluviis on kindlasti teadmised, mis aitavad kaasa maailma avastamisele, nt keelteoskus, raamatute lugemine, reisimine jne.
Mida hindad oma juhendaja või juhendajate juures kõige rohkem?
Kõige rohkem hindan oma juhendaja prof Anna Verschiku juures head koostööd. Juhendaja vastas minu küsimustele kiiresti ning temaga sai alati arutada, kuidas ja mida paremini teha, et edukalt edasi kirjutada.
