Lola Annabel Kass: omal ajal ei mõistetud, kuidas seksuaalsete ihade kujutamine aitab kaasa eesti kultuuri arengule
23. septembril kaitses Lola Annabel Kass Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktoritööd teemal "Inetuse ilu. Eesti dekadentsikunst 20. sajandi esimesel poolel" ("The Beauty of Ugliness: Estonian Decadent Art in the First Half of the 20th Century"). Doktoritöö juhendajad olid Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse juhtivteadur Mirjam Hinrikus ning Tallinna Ülikooli professor Kersti Markus.
Mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?
Kui päris aus olla, siis ei olnud see väga läbimõeldud või pikalt ettekavatsetud samm. Nimelt, olin äsja kaitsnud magistritöö ja kuna mul oli soov uurida mingisugusel kujul dekadentsikunsti, muuhulgas kirjutada sellest raamat, siis tehti ettepanek proovida astuda doktorantuuri. Samal ajal sain ka magistritöö oponendilt pakkumise teha koos dekadentsikunsti näitus. Kusjuures temast sai doktoritöö peajuhendaja.
Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?
Põhjuseid on mitmeid, kuid olulisim on vast see, et 20. sajandi alguse eesti modernset kunsti kaasajal väga ei uurita ning minu jaoks on selle perioodi kohta jäänud õhku palju küsimusi.
Öelduga seoses on mind näiteks huvitanud see, kuidas tollal modernselt mõtlevad kunstiinimesed, nagu nooreestlased, suhestusid dekadentsikunstiga ja inetuse esteetilisusega. Viimati mainitu on dekadentsikunstis kandev. Dekadentsikunst oli laialt levinud mujal Euroopas, k.a kunstimetropolides nagu Prantsusmaa, Inglismaa ja Saksamaa. See on intrigeeriv uurimisvaldkond, sest 20. sajandi alguse Eestis levis laialt rahvusromantiline diskursus, kuid dekadentsikunst on pigem kosmopoliitset mõttelaadi väljendav nähtus. See tähendab, et omakultuuri moderniseerivatel eesti kunstiinimestel see kosmopoliitne dekadentsikunst põimus rahvusromantiliste taotlustega. Kahjuks paljud seda omal ajal ei mõistnud ning neile kunstiinimestele sai tihti osaks salvav kriitika: kuidas see lagunevast raipest luuletamine ja inimese seksuaalsete ihade julge kujutamine aitab kaasa eesti kultuuri arengule.
Sellele lisaks, oluline on uurida modernse ühiskonna kujunemist ja sellega seotud valupunkte ehk ka kohanemisraskuseid, mida just dekadentsikunst käsitleb ja mitmekesiselt esile toob. Mitmete probleemidega seisame veel täna silmitsi.
Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Ei ole ühtegi head nippi jagada peale selle, et tuleb võtta doktoritöö tegemisest pause. Lõpuni pidasin vastu tänu sellele, et uurin kunstis valdkonda, mis on mulle isiklikult tähtis ja huvitav.
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Need meeldejäävad seigad jätan enda teada. Kui uurida omas ajas väga šokeerivat kunsti, mida tänagi seostavad paljud transgressiivsusega ja tunnevad seda vaadates ebamugavust, siis aeg-ajalt tekivad muigama panevad situatsioonid. Ma olen aga nii kaua olnud seotud dekadentsikunstiga, et minu närv enam ei liigu.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on Sinu jaoks "tark eluviis"?
Mitte, et ma seda hästi valdaks, aga oluline on oskus mitte üle mõelda. Lühidalt öeldes, aju intensiivne kasutus ja lebotamine, tõsimeelsus ja muretu hoiak võiksid olla tasakaalus.
Mida hindad oma juhendaja või juhendajate juures kõige rohkem?
Kõige rohkem olen tänulik selle eest, et nad olid alati olemas ja andsid vajalikku tagasisidet ning julgustasid edasi pusima, kui tahtejõud hakkas vaikselt raugema.
