Anu Kalda: "Võimalusel tegele oma tööga iga päev, kasvõi pool tundi, aga see hoiab sind järjel"
Möödunud aasta 12. detsembril kaitses Anu Kalda Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktoritööd teemal "Translating perception metaphors. An empirical approach to English into Estonian translation" ("Tajumetafooride tõlkimisest. Empiiriline uurimus inglise-eesti suunal"). Juhendajateks olid professor Anna Verschik, professor Daniele Monticelli.
Kuidas jõudsid oma uurimisteema juurde?
Jõudsin oma uurimisteemani kirjaliku tõlke magistriõpingute ajal, kui osalesin psühho- ja neurolingvistika loengutes. Nende ainete raames käsitletud teemad tundusid minu jaoks eriti huvitavad. Sõna- ja mõttemängud on mind alati köitnud, nii valisingi magistritöö teemaks metafooride tõlkimise – kuidas kultuuriliselt spetsiifilised väljendid käituvad tõlkeprotsessis, millist kognitiivset koormust need põhjustavad ja milliseid mõtteid tõlkijates tekitavad. Ja justkui muuseas kasvas magistritööst välja idee doktoriõppes süvitsi teemaga edasi tegeleda.
Kuidas muudab sinu uurimistöö maailma (kasvõi natukene)?
Kujundlikud väljendid, sh metafoorid aitavad sõnadesse panna seda, mida näeme, kuuleme ja tunneme ning kuidas me ümbritsevat (maailma) tajume. Seega on sellised väljendid meie elu lahutamatu osa. See, kuidas me metafoore kasutame ja kuidas neist aru saame sõltub paljuski kultuurilistest aspektidest. Minu huvi oligi uurida tajumetafooride tõlkimist tegelikus keelekasutuses. Samalaadseid uurimusi on maailmas seni vähe tehtud. Seetõttu loodan, et sain oma tööga anda panuse temaatilistesse tõlkeuuringutesse ja arendada kognitiivse lingvistika traditsioone nii Eestis kui ka mujal. Samuti usun, et minu tööst leiavad praktilist kasu kirjaliku ja suulise tõlke tudengid, masintõlke programmide ja sõnastike koostajad ning teised keele- ja kultuurihuvilised, kellele tajusõnavara, metafoorid ja nende tõlkimine huvi pakub.
Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Ei saa salata, et doktoritöö kirjutamine on pikk ja väljakutseid esitav teekond. Sel teel tuleb ette nii tõuse kui ka mõõnasid. Kaasõpilaste ja eelkäijate kogemusest tasub õppust võtta. Minu jaoks oli pidevalt kuklas kaks soovitust. Esiteks, ära jää kinni materjali kogumisse ja lugemisse, vaid hakka kirjutama. Teiseks, võimalusel tegele oma tööga iga päev, kasvõi pool tundi, aga see hoiab sind järjel. Mõnikord piirduski ühe päeva panus vaid kahe kirja saanud lausega või veidi korrastatud viidetega tekstis, teinekord sain heale soonele ja kirjutasin varaste hommikutundideni.
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Minu jaoks on kõige meeldejäävamad seigad seotud konverentsidega. Kui vahel võiski tunduda, et oled justkui üksik hunt ja kahtled, kas su valitud teema huvitab piisaval hulgal inimesi või üritad lihtsalt otsida motivatsiooni, et kirjutamisega edeneda, siis konverentsidel osalemine andis alati positiivse laengu. Võimalus väljapaistvate teadlastega kohtuda ja kaasdoktorantidega vestelda on oluline, et oma uurimistööd tutvustada, tagasisidet saada ja kirjutamiseks ideid koguda.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks "tark eluviis"?
Ma ei seoks eluviisi oma uurimisvaldkonnaga. Eluviis on palju laiem mõiste kui minu uurimisvaldkond, ükskõik kui laialt või kitsalt ma seda defineerin. Aga igal juhul on targa eluviisi puhul võtmesõnadeks tasakaal ja empaatiavõime, aga ka avatud meel ning uudishimu uute teadmiste järele.
Mõni hea näpunäide või soovitus, kuidas kaitsmise päeval võimalikult vähe närveerida?
Kaitsmise päevale on minu arvates kõige tähtsam vastu minna positiivselt ja enesekindlalt. Kuna kaitsmisele jõudmiseks on ju ettevalmistus kestnud tegelikult aastaid ja oma tööd tunned sa iga viimsegi pisidetailini, ei tasu liigselt närveerida. See tuleb lihtsalt ära teha.
