Taavi Remmel: "Uurimisvaldkond suunab tarka eluviisi otsima ka teadmisest, et lõplikke piire ei ole"
27. märtsil 2023 kaitses Taavi Remmel Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis doktoritööd teemal "Kirjandus kvantteooria mõjuväljas" ("Fiction in the Impact Field of Quantum Theory"). Juhendajaks oli professor Piret Viires.
Kuidas jõudsid oma uurimisteema juurde?
Jõudsin uurimisteemani läbi mitme juhuse. Olin varasemalt mõelnud, et kirjandusuurimises on sagedane teatud mõistete kohati kergekäeline kasutamine. Mõtlesin, et kui jätkan haridusteed, oleks lihtne ühendada mõisted tekstiga ja esitada tulemuseks midagi, mille väärtus peitubki suures osas selle mõiste sisus. Mind huvitas nende mõistete mõnetine kujundlikkus ja taust. Kas nende kujunemist võis mõjutada nüüdisfüüsika? Ja kuidas? See küsimus tekkis pärast vestlusi tuttavatega kvantfüüsika teemal, samuti olin jõudnud lugeda mõnda nüüdisfüüsikat käsitlevat teost. Uurimisteemat sõnastada püüdes veendusin üsna kohe, et eestikeelses kirjandusteaduses olen astunud suures osas avastamata maale.
Kuidas muudab sinu uurimistöö maailma (kasvõi natukene)?
Uurimistöö võiks julgustada kirjandusuurijaid leidma enam seoseid teistest distsipliinidest. See võiks anda inspiratsiooni ka kunstivaldkonnale. Kuna töö tegeleb peamiselt nüüdisfüüsikas kirjeldatud võimalikkuste ja kirjanduse sidumisega, võib maailmaparandus seisneda ka fiktsioonimaailma ja elu vaheliste seoste avastamises. Nüüdisfüüsika kirjeldused ei pruugi jõuda igapäevaelu tasandile. Kirjandus on aga platvorm elu läbimängimiseks, see annab eksperimentaalse pinna. Lisaks suunab töö mitmekesisemalt märkama teksti ja fiktsionaalse maailma suhet.
Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Salanippe oli mitmeid. Protsessi keerukus lausa sundis neil salanippe leiutama. Kõige olulisem oli tajuda, kuidas doktoritöö ei seisne vaid töö kirjutamises, vaid ka isiklikus arengus. Töö käigus on võimalik end rohkem psühholoogiliselt tundma õppida. Oluline on leida hea tasakaal füüsilise, mentaalse ja psühholoogilise arengu vahel. Kindlasti arenes ka absurditaju ja huumorimeel. Edusammud tekkisid siis, kui aktsepteerisin teatud ohverdusi - nagu näiteks kaotatud nädalavahetused ja suved. Õppisin lõdvestuma pimedatel pühapäeva õhtutel, mil tuli seljakotiga taas mõnda kohvikusse kirjutama minna. Oluline on läbipõlemise ennetamine, aja leidmine füüsilise ja mentaalse vormi lihvimisele enne pikemaid kirjutamisperioode. Jooga, meditatsioon, trenn ja värske õhk on samuti väga olulised. Tegelikult julgustas jätkamist ka mõte, et see töö valmib vaid siis, kui olen heas vormis väga mitmel tasandil. Võib-olla isegi paremas, kui oleksin muidu. Alati see ei õnnestunud, kuid püüdsin mõelda mitte ainult lõpetamisele, vaid ka sellele, milline on mu seisund pool aastat pärast kaitsmist. Oskuseks on ka leida kindel aeg tööks. Kui see aeg on läbi, tuleb mõtted viia täiesti mujale. Teatud mõttes on salanipiks ka intuitsiooni usaldamine ja sisetunde kuulamine.
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Üks meeldejääv seik leidis aset üsna kirjutamise lõppfaasis. Üks versioon oli õhtuks vaja ära saata, aga samal päeval oli sõbral üks suur mure, tuli temale aega pühendada. Jõudsin hilja õhtul koju, aga majas oli juba mitu nädalat küttesüsteemi viga olnud, niisiis oli korteris 10-11 kraadi sooja. Kirjutasin tööd talvejopes, vastasmaja aknast ei paistnud enam ükski tuli, keset ööd hakkas aga ootamatult paduvihma sadama ja lõi äikest. Kerge unevõlg oli juba mitu nädalat olnud. See oli kummaline olukord, aga tol hetkel mõtlesin, et siit enam palju hullemaks minna ei saa. Äikesemürinat kuuldes hakkas isegi soe – tekkis tunne, et taevas on oma nõusoleku andnud. Ebamugavustest on läbitud.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks "tark eluviis"?
Kuna minu uurimisvaldkond seob kirjanduse ja nüüdisfüüsika, laiemalt ka humanitaaria ja reaalteadused, võiks öelda, et tark eluviis seisneb oskuses tunnetada empaatiliselt piirialasid. Tark eluviis on teadvustamise oskus, oskus vaadelda läbi teadlikkuse elu justkui peopesal ja mitmekihiliselt. Uurimisvaldkond suunab tarka eluviisi otsima ka teadmisest, et lõplikke piire ei ole. Peenemalt tasandil elame eraldamatuse ruumis ja oleme omavahel seotud rohkem, kui arvata oskaksime.
Mõni hea näpunäide või soovitus, kuidas kaitsmise päeval võimalikult vähe närveerida?
Kummaliselt kombel ei olnud kaitsmise päeval üldse närvi, veel enam kaitsmise ajal. See tekib teatud mõttes loomulikult, kui oled mitu nädalat iga päev veidi häälestunud, visualiseerinud head energiat ja heatahtlikkust kaitsmise olukorra suhtes. Tegin nii eelkaitsmise kui ka päris kaitsmise päeval 40 minutit joogat. Selles on mõned asendid, mille puhul mõtled, et kaitsmine oleks hetkel lihtsam. See häälestab vaimu ja keha, paneb energia liikuma ja kinnitab, et mingi võit päevas on juba saadud. Paarkümmend minutit meditatsiooni päevas tuleb kasuks, ka juba kaitsmisele eelnevatel nädalatel. Kuuldavasti pidid ka B-vitamiinid rahustama närve, niisiis uskusin seda müüti ja püüdsin vastavalt toituda.
