Doktoritöö uuringust leidus, et ameerika naarits on peamiseks euroopa naaritsa taasasustamist piiravaks teguriks
12. märtsil kaitseb doktoritööd „Mingi (Neovison vison) leviku ja euroopa naaritsa (Mustela lutreola) loodusesse taasasustamise mõju loodusliku liigi kaitsele“ TLÜ loodus- ja terviseteaduste instituudi doktorant Madis Põdra.
Liikide kadumine looduslikust keskkonnast on süvenev probleem ja kahjuks, vajadus looduslike asukondade taasasustamise järele suureneb. Taasasustamise edukaks elluviimiseks tuleb ohutegurid piirkonnas eemaldada. Samuti on oluline hinnata tehistingimustest pärit isendite asustamisel loodusesse nende kohanemisprotsessi edukust, see võimaldab tegevuse käigus parandada lahtilaskmisstrateegiat ja -metoodikat.
Madis Põdra doktoritöö keskendus peamiselt tehiskeskkonnast pärit euroopa naaritsa taasasustamisele, hinnati lahtilastud isendite loodusega kohanemise edukust ja peamise ohuteguri, ameerika naaritsa ehk mingi, mõju. Selleks analüüsiti invasiivse mingi levimist Hispaanias. Euroopa naaritsa taasasustamist hinnati kahel uuringualal – Salburua märgalal Põhja-Hispaanias (Baskimaal) ja Eestis Hiiumaal. Salburuas vähendati enne naaritsa loodusesse asustamist mingi arvukust ja Hiiumaal eemaldati võõrliik täielikult. Salburua märgalal asustati loodusesse 27 (2008–2010) ja Hiiumaal 172 (2000–2003) euroopa naaritsat. Lahtilastud loomade kohanemisprotsessi hindamiseks kasutati raadiojälgimist, samuti eluspüüki. Uuriti naaritsate ellujäämust ja surma põhjuseid, samuti liikumist ja toitumise ökoloogiat pärast lahtilaskmist.
“Oma tööga tõestasin, et mink on peamiseks euroopa naaritsa taasasustamist piiravaks teguriks. Et naaritsa loodusesse asustamine oleks tulemuslik, on vaja võõrliik täielikult välja püüda. Samal ajal on tehiskeskkonnast pärit euroopa naaritsad võimelised looduses kohanema ja ellu jääma. Esimene kuu-poolteist pärast loodusesse asustamist on kõige kriitilisem periood, sel ajal on lahtilastud loomade suremus suhteliselt suur. Hiljem sarnaneb nende käitumine juba loodusliku naaritsa omaga,” selgitab Põdra.
Doktoritöö tulemused teeb huvitavaks asjaolu, et tehiskeskkonnast pärit loomade kohanemisedukust õnnestus hinnata võrdlemisi detailselt. Liikide taasasustamise edukust on maailmas üsna palju uuritud, kuid suurem osa uuringuid keskendub lahtilastud loomade ellujäämusele ja küsimus “miks” jääb sageli õhku. Hispaanias õnnestus Madis Põdral tõestada, et mink mõjutab naaritsa looduses taastamise võimalusi olulisel määral, seda ka siis, kui ta on piirkonnas vähearvukas ja naarits tehiskeskkonnas loodusesse asustamiseks hästi ettevalmistatud. Seni oli teada, et mink konkureerib naaritsaga elupaikade pärast, aga oma töös õnnestus Põdral tõestada, et mink on võimeline teda murdma. Hiiumaal selgus, et tehiskeskkonnast pärit loomad kohanevad loodusega, kuid seda protsessi mõjutavad mitmed tegurid nagu lahtilastud loomade sugu ja tingimused tehiskeskkonnas. Lisaks avastati, et vahetult pärast loodusesse asumist, liiguvad naaritsad sageli ebasobivates elupaikades ja neil on raskusi saakloomade püüdmisega. See avaldab kaudselt mõju nende ellujäämisele - kuigi suuremad kiskjad on surma vahetuks põhjustajaks, võib lõplik põhjus peituda ikkagi kohanemisraskustes.
Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi doktorant Madis Põdra kaitseb oma doktoritööd "Expansion of alien American mink, Neovison vison, and translocation of captive-bred European mink, Mustela lutreola: assessing impact on the native species' conservation" („Mingi (Neovison vison) leviku ja euroopa naaritsa (Mustela lutreola) loodusesse taasasustamise mõju loodusliku liigi kaitsele“) 12. märtsil 2021. aastal alguseks kell 12.00.
Avalik kaitsmine toimub Zoomi keskkonnas.
Doktoritöö juhendajad on Eesti Maaülikooli külalislektor Tiit Maran ning Tallinna Ülikooli külalisprofessor ja vanemteadur Tiiu Koff. Oponendid on Tartu Ülikooli professor Asko Lõhmus ning Londoni Zooloogiaühingu vanemteadur John G. Ewen.
Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.
