Roheline ülikool

Kui armastan, siis ka rohelist

Ei saa olla nii, et armastan puid, aga vihkan vaeseid või siis saamatuid.

inimesed looduses

Nii keskkonnast kui inimestest hoolimisel on sama allikas. Muutus, seda ka rohelise mõtteviisi suunas, algab ju eelkõige sellest, et ma ise pole tige, vaenulik, eristav. Võib isegi öelda, et  mida vähem rahul ma ise endaga olen, seda tigedam olen teiste suhtes. Mida rohkem võtan aga kaasinimesi nendena, kes vajavad mõistmist või abi, seda enam õnnestub mul laiendada sama suhtumist kõigile ja kõigele. 

Ühesõnaga: vaja pole mitte kaamerate ees protesteerida, vaid teha ise midagi, mis põhineb väärtustel. Päästa pole vaja esmalt teisi, vaid iseennast. Sallivus ja tänulikkus on need, mis loovad globaalselt parema maailma. Paraku elame konkurentsiühiskonnas, võistleme esikohtade eest. Aga inimlikkus ei eelda võistlust. Tiitel ´Aasta parim loodusearmastaja´ kaotaks ära üha rohelisema maailma tegeliku mõtte. 

Kõiksugu kilede kokku korjamine ja ühekordsete topside vastu seismine on eraldi võttes muidugi pingutust väärt, aga sisult on nad asendustegevused, ei muuda inimeste suhtumist. Aga kui ei muutu suhtumine, ei muutu ka käitumine. 

Tõsi, kui kiled on kokku korjatud, tekib hea tunne: midagi sai tehtud! Suuremas vaates on selle kasutegur aga nullilähedane. Ühekordsed tegevused ei lahenda probleemi, mida praeguses ühiskonnas püütakse pidevalt sõnastada. Seda ei saa lahendada ka nii lihtsal viisil, nagu mõnikord püütakse näidata. Keskkonnast hoolimise teemalisi arusaamu pole võimalik muuta teistest arusaamadest eraldi – nad põhinevad hoopis suuremal ja sügavamal suhtumisel iseendasse, kogu elusse. 

Vaadates varjupaigas elava kassi pilti me heldime, aga kui meile öeldakse, et suur hulk Eesti inimesi elab vaesuses, siis pisar miskipärast silma ei tule. Põhjus on lihtne: kassi puhul on sisemist headust võimalik välja näidata, midagi ka konkreetselt muuta. Sama on puu istutamisega. Aga  ühe puuga maailma ei päästa, pigem on see tõestuseks iseendale oma headusest. See on aga egoistlik motiiv, võistlus selle nimel, kes on rohelisem - seega parem. Niisugust rada pidi minnes võime muutuda sektantideks, hakata tundma, et teised vaid segavad meid meie õilsas ürituses. Aga miks arvame, et just see, mida meie teeme, on see, mida vaja teha?
Hoopis tõhusamalt saaksid maailma päästa poliitikud ja ärieliit, aga ei saa – mängus on majanduslikud huvid. Nii rõhuvadki nad hoopis inimese süütundele ja aplodeerivad neile, kes teevad midagi, mis ainult näib maailma päästmisena.  

Inimeste ette seatakse ka olemuselt vildakaid valikuid. Näiteks küsitakse Aafrikas näljahäda puhul sõltumata põhjustest, millest see tekkinud, kas eelistada looduse hoidmist või inimese toitmist. Loomulikult eelistatakse inimest. Ning raske on vastu vaielda ka aafriklaste väitele, et näete, teie saite seal va Läänes sajandeid elu nautida, nüüd tahame meie ka! Siin pole ju mõtet rääkida eesmärgist panna inimesed vähem tarbima!
Küsimus, millised liikumised ja tegevused keskkonnahoiu probleeme tegelikult lahendaks, on veel vastamata. Kuid me oskame siin juba vastuseid otsida. Vastuste seas on kindlasti aukartus elu ees, erinevate vajaduste, arusaamade, mõtteviiside tolereerimine ning arusaam, et kõik me, planeedi Maa 7.8 miljardit elanikku, oleme inimesed.