Roheline ülikool

Lume krudinast rattarehvide all ja mitte ainult

lumine ratas

Kui ma väike olin, ikka väga palju väiksem kui praegu, nii umbes neljane-viiene, oli mul unistus, et lumi mu jalge all krudiseks. Isaga lasteaeda minnes tema saapa all lumi krudises, aga ilmselt olin ma liiga kerge, ei saavutanud lumega sellist kontakti, et heli kõrvus mängiks*. Nüüd rattaga lumes sõites tuleb see unistus ikka meelde naelrehvide all lumekrudinat kuuldes. Ja nii 20 km päevas.
Nii nagu omajagu aega tagasi Katrin Aava kirjeldas, et jalutades saab aeglaselt mõelda, annab selle tunde ka rattasõit. Eriti just talvel. See mõnus aeglustamine puhastab ja aitab fookust seada. Oluline ei ole niivõrd kohale jõudmine, kuivõrd sõitmine ise. Oluline on olla pidevas liikumises, kiirustamine on kindlasti siin teisejärguline, nii saab iga tuule suunaga üle igast vallist. 

Jah, hea tunde tekitamise juures mängib rolli ilm, kuid sellegagi hakkama saamine tuleneb sellest, kuidas suudad sõidufookust ja -mõtet hoida. Möödunud reedel, mil paljude arvates just kõige meeldivam ilm ei olnud, tunnustasin minagi end tiitliga Kõrgema Kategooria Kangelasrattur. Olin tänulik, et varbad ja sõrmed külmetama ei hakanud ning suutsin kaassõitjatega võrdväärne olla. Just see viimane on paraku me liikluses tihtilugu väljakutse. Unustatakse, et ratas on täpselt samasugune sõiduk kui ükskõik millise mootorivõimsusega auto. Toimub jalgratturi ´tühistamine´, mida saavad tunda sageli need, kelle hääl on vaiksem ja kasv väiksem. Lume koristamise laeka jätan siinkohal avamata. 

Pärimised, et miks ma valin talveoludele justkui mittesobiliku liikumisvahendi, ei ole siin omal kohal. Ma olen valinud jalgratta linnas liiklemiseks ühelt poolt tõepoolest seepärast, et see on minu viis mediteerida, leida enda kese ja häid mõtteid koguda, välja lülitada töökiirusest, teisalt puht praktiline lähenemine - vaatamata mitte just kõige täiuslikumale rattateede taristule saab Tallinna linnas enamus asjatoimetusi kaherattalisega ära teha ja tihti kiiremini kui ühistransporti või autoga. 

Loomulikult ei salga ma, et siin on ka keskkonnahoiu aspekt. Jah, mul on auto ja aus ülestunnistus on, et mulle ikka väga meeldib autoga sõita, aga mul ei ole seda vaja. Veelgi enam, rattasõit annab ka füüsilise liigutamise kogemuse. Oma praeguse elutempo juures ei ole mul mahti teha eraldi trenni. Lisaks on tänasel päeval rattaga ilmselgelt tervislikum sõita, kui ühistranspordis mõne köhijaga kohtuda.
Ja nii sõidan tööle ja koju rattaga päevas 20 km. Praegu on suur au nautida lund ja juhtub, et täitub ka krudinaunistus, aga ka vihm saab mõnus olla ja tormituuled vahelduseks päikesele pakuvad sõidurõõmu.  

* Lumekrudisemist selgitab Keskkonnaagentuuri klimatoloog Ain Kallis: "Lühidalt vastates on põhjus temperatuuris ja selles, kuidas jääkristallid üksteise vastu hõõrduvad. Lumi koosneb nimelt tillukestest jääkristallidest. Madalamatel talvistel temperatuuridel (kuni umbes -10 C) kristallikesed talla all sulavad, külmemate kraadide juures aga purunevad. Temperatuuri langedes muutuvad jääkristallid üha jäigemaks ja nii suureneb ka tekkiva heli kõrgus. Nii ongi väga külma ilmaga lumel kõndimine väga hästi kuuldav."