Tööle ja töölt koju kõndides muutub töö ja elu oluliselt tähenduslikumaks, kuna tekib aega selle üle mõtlemiseks. Meil on keeles kiirendusraja mõiste, aga vajame ellu ka üht head aeglustusrada. Inimene ei muutu ju efektiivsemaks tõstes lõputult tempot ja soorituste arvu. 

Infotehnoloogia arenguga on kaasnenud surve väga kiiresti infot vahetada ning töödelda, reageerida ja otsustada, suhelda aina rohkemate inimestega. Psühholoogid ja ajuteadlased on aga välja uurinud, et rööprähklemine ei toimi. Kiirus mõjutab oluliselt vaimset tervist, süvendab pinnapealsust, ei võimalda kogemuste lahtimõtestamist. 

Kõndides saab aeglaselt mõelda

Kaasaja ühiskonna kriisi nähakse paljuski tähenduste puudumises. Tähenduslik elu algab siis, kui on aega ja ka tahtmist seda mõtestada. Käitumisökonoomik, Nobeli preemia laureaat Daniel Kahneman jagab mõtlemise kaheks: kiireks ja aeglaseks. Kiire mõtlemine pole aga eksimatu. Pigem on aeglane mõtlemine see, mis õiged lahendused kätte näitab.

Kõndides saab aeglaselt mõelda. Uurijad rõhutavad, et liikumine parandab kognitiivseid võimeid, mälu ja tõstab motivatsiooni. Õppimine tähendab kogemustele tähenduste andmist ning see on aeglane tegevus.

Kõndimine mõtlemist mõjutava tegevusena on tähtsustatud juba Vana-Kreeka peripateetikute ehk filosoofidest jalutajate koolkonna näitel. Frederic Gros kirjutab „Kõndimise filosoofias“ (2016), et kõndides tunneb vaim end vabana ja muutub meile seega kättesaadavamaks. 

Gros kirjutab kõndimisest kui mõtlemise eeldusest, tuues näiteid Nietzsche, Rousseau ja Kanti elulugudest. Kõndimisest kirjutab ta ka kui vägivallatust vastupanust Gandhi käivitatud soolamarsi näitel. Kõndides jääme kaugele kangelaslikust ja saavutusele suunatud tegutsemisest, sest kõnnitakse alandlikkusega, milles avaldubki inimväärikus. Tänu kõndimisele avastame taas olemise kerguse ning iseenda ja maailmaga kooskõlas oleva hinge õrnuse, rõhutab F. Gros.

Jalakäija kui filosoofiline kõndija

Ka Tauri Tuvikese artikkel „Liiklemine keeles ja ruumis“ viimases Keele ja Kirjanduse teemanumbris avab jalgsi käimise kui filosoofilise tegevuse tagamaid inimgeograafi vaatepunktist. Ta kirjutab, et jalakäija kui liikleja distsiplineeriv käsitlus unustab filosoofilise kõndija, muudab jalakäija liiklussüsteemi osaks. Seetõttu soovitab Tuvikene liiklusregulatsioonide tekstides eelistada ´liiklemisele´ sõnu kõndima ja jalutama.  

Ka kohale jõudmisele ja kohalolekule on oluline anda elus sügavam tähendus. Olen lugenud, et Ameerika põliselanikel on tava istuda lennujaamas pärast pikalt reisilt saabumist, kuna tuleb oodata, et hing järele jõuaks.

Aeglustamine ja tähenduse ülesleidmine on võimalik muuta igapäevaseks praktikaks. Kui sõita tööle autoga, peab pärast vaimselt väsitavat tööpäeva kuhugi treenima ja nädalavahetusel loodusesse puhkama sõitma. Tasakaalu saavutab aga keskkonda säästlikumal viisil jalgsi tööl käies. Kõndides sünnivad loovad ideed, rahumeelsemad ja paremad mõtted. Kuna käies eraldab organism dopamiini, jõuan igal juhul kohale õnnelikumana, kui teele läksin.

Käin tööle ja tagasi liikudes kokku 9 km päevas, aga teaduskirjandus ütleb, et piisab ka oluliselt vähemast, et tõsta organismis heaolu taset ja pikendada tervelt elatud aastaid.