Tegelikult ei saa ma veel sellele küsimusele vastata, sest praegused II kursuse stsenaristid on alles minu esimene pesakond. Ma ei tea, mis nendest saab järgmise õppeaasta lõpuks, ma ei tea, mis nendest saab peale õpinguid. Nii et ma ei tea veel täit vastust. Kui rääkida sellest, milline see kogemus on olnud seni, siis on märksõnadeks tore, raske, aeganõudev, vastutusrikas, täis ootamatusi, täis positiivseid üllatusi. Ma olen ise olnud pigem praktik – stsenarist ja toimetaja – ja mitte pedagoog ja seega võin kindlalt öelda, et ka mina kasvan. Vahel on mõni loeng nagu suulise eksami andmine, tahaks enne seda kogu erialase kirjanduse läbi töötada. Mina kasvatan neid ja nemad kasvatavad mind. Stop. Pean siin kinni. Jutt läheb imalaks. Ma tajun, et ma ei ole harjunud esseesid ja artikleid kirjutama. Ma olen harjunud kirjutama fiktsiooni. Fiktsiooni kirjutamine on palju lihtsam. See on see, mida ma õpetan. Ma õpetan kirjutama fiktsiooni, väljamõeldisi, teisisõnu - veenvalt valetama. Looma valesid, milles peitub tõetera. Miks on vaja, et need tudengid seda õpiksid? Siinkohal ei jää mul muud üle, kui väike ülestunnistus teha. Selle ameti juurde kuulub teesklemine, mis nõuab minult suuri pingutusi. Teesklemine, et ma olen pedagoog. Tudengid, nagu me neid nimetame, ei tea, et nad on tegelikult osalised psühholoogilises eksperimendis, mille eesmärk on leida viise, kuidas kõige kiiremal moel viia inimene seisundisse, kus tema pea on täiesti tühi. Tühja pea seisundis on inimest kõige lihtsam mõjutada ja igasugustele käskudele allutada. Kuna kursuseprogramm on suhteliselt uus, siis pean õpingute ajal käigupealt leiutama metoodikat, et välja õpetada see grupp inimesi, erisalk, keda panna efektiivselt teiste inimeste alateadvust manipuleerima. Kirjanik Stephen King ütles, et kirjutamine on nagu telepaatia – mõte on sinu peas ja rändab siis teise inimese pähe. Anname sõnale “ajurünnak” uue tähenduse. Selle vaimse relvaga võin palju korda saata! Vaja on saada neid avastama ja kasutama oma andeid ja tugevaid külgi, et nad looksid põnevaid tegelasi ja lugusid. Õpingute käigus kogun kõige vaimukamad ideed kokku, et neid hiljem oma loomingus ära kasutada ja enda nime all avaldada. Peale lõpuaktust, kui see grupp noori inimesi on parimatest ideedest tühjaks imetud, viin neid kurssi kurva tõsiasjaga, et see on kurnav ja alatasustatud amet, nii et nad loobuvad stsenaristi karjäärist. Vahepeal võtame vastu järgmise kursuse, et värskete ideede varud ei ammenduks. Miks ma peaksin endale nii palju andekaid konkurente kasvatama?! Tootmisvahendeid on niigi vähe! Harjutus harjutuse järel treenin ma sugestiooni abil neid kirja panema kõike, mida ma käsen. Teise aasta lõpuks peaks minu hääle kuulmine selle spetsiaalse “koolituse” läbi teinud inimese ajus sisse lülitama hüpnoosi, nii et nad minu käskluse saamist ei mäleta. Juhul, kui neist saavad kuulsad ja rikkad filmikirjanikud ja kohalikud või miks mitte ka rahvusvahelised arvamusliidrid, kellele ma igal sammul emalikult kaasa elan, viivad nad oma “erialameistri” tõekspidamised massidesse ja kasutavad filmikunsti kommunikatiivseid omadusi, et manipuleerida kõiki riike alluma minu tahtele. Nagu näete, siis stsenaristikakursuse üles kasvatamine pole midagi muud kui tagasihoidlik katse vallutada maailma. Olen pihtinud. Margit Keerdo-Dawson Stsenaristika lektor